AITÄH :)

Ma arvan, et me peame tegema veel ühe suure kummarduse ja väitlusliku trummipõrina inimeste ees, kes meil aitasid meil Lõuna-Aafrikasse jõuda.

AITÄH..

...Anna Karolinile, kes oli nagu Kaspari parem käsi, kes organiseeris kõike, aitas meid kaasustega, treenis mind ja Rened eelmine aasta enne Šotimaad, elas meile kaasa ning hoidis meie blogi üleval, kui meil endal aega ei olnud :) You are awesome :)

...Sten Andreas Ehrlichile, Martin Kiigele, Uve Poomile, Karl Lällile, Tõnis Kuusele, Paul Richard Lettensile, Rauno Kiviloole, Mari Haamerile, kes väitlesid meiega läbi ning panustasid vähem või rohkem meie kaasuste valmimisse. Nii armas, et te leidsite ja võtsite aega, et meid aidata :)

...Berit Aaviksoole, kelle kiri aitas meil lõpuks aru saada väitlusest THBT the state should enshrine socio-economic rights.

...Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes finantseeris meie reisi.
...Eesti Väitlusseltsile, kes on meid üles kasvatanud, õpetanud ja koolitanud

...emad-isad, õpetajad, sõbrad, kes te olete meist aru saanud, kui meil on õppimata, kulutame erakordselt palju raha ühistranspordile või ei saa tulla teie sünnipäevapeole.

See postitus seisis õige mitu päeva mu arvutis, sest ma tahtsin, et see oleks täiuslik. Elu tahab kiirelt edasi minna ning praegu on viimane aeg see postitus üles laadida :)

*

Ma arvan, et minulgi on aeg lahtised otsad kokku sõlmida ning peatükile punkt panna. World Schools Debating Championships 2012 sai juba eile oma ametliku lõpu, kuid mu südametunnistus sunnib mind kirjutama ning heastama suure suuga facebookis lubatud, kuid kahjuks unarusse jäänud blogimist. Terve see kogemus on olnud NII põnev, kiire, arendav ja maailmapilti rikastav, kuid mõned hetked ning tähelepanekud jäävad alati teiste kõrval eredamalt särama. Loodetavasti igavesti.

1. Kõik armastavad eestlasi

Uskumatu, aga ausalt see ei ole nali. Meil on päriselt väga palju sõpru, toetajaid ning võib isegi öelda et austajaid välisriikidest. Kõige suuremad sõbrad on vaieldamatult Katarri ja Iisraeli delegatsioonid, Jakub Tšehhist, filipiinid ja leedukad, siis sakslased, hollandlased ja ameeriklased. Samuti on meil tekkinud tuttavaid Iirimaalt, Šotimaalt, Kanadast, Moldovast, Inglismaalt, Sloveeniast, Lõuna-Koreast, Bangladeshist, Jaapanist, Hong Kongist, Taanist ja Hiinast. Kaspar suhtleb erinevate lahedate brittidest treenerite/väitlejatega ka. Samuti ei maksa unustada minu kahte sõpra ühest kohalikust koolist ning mõnda vabatahtlikku. Kuigi me ei breikinud, siis ikkagi oleme päris populaarsed ning lahedad nagu Kaspar ütleks nad tahaksid meiega lapsi saada.

2. Me ronisime mäe tippu!

Eelvoorude vahel oli üks vaba päev ning toimusid erinevad väljasõidud. Me käisime matkamas. Alguses pidid matkast osa võtma lisaks meile veel Peruu, Lõuna-Korea ja Lõuna-Aafrika Vabariigi delegatsioonid, kuid lõpuks olid eestlased ainukesed, kes 30-kaardist kuuma trotsides ennast läbi punase tolmu suurtel kivimürakatel tasakaalu hoides mäe tippu ronisid. See oli füüsiliselt ikka päris raske ja mitte ainult minu treenimata tüdruku kehale, vaid kõigile. Vahepeal oli küll tunne, et Anna Karolin, mida sa mõtlesid, kui sa meid siia kirja panid :D See on hullumeelsus. Maa ja taeva vahel seistes ei ole midagi muud teha, kui edasi minna. Värisevad jalad tuleb kõvasti vastu maad suruda ning ennast kokku võtta. Ma jõudsin esimesena tippu. Vaade oli imeilus, ma nägin sisalikku ning tunne oli võitmatu. Ma jätsin selle emotsiooni endale meelde, et enne lõpueksameid ning seda endale meelde tuletada ja jõudu ammutada. See oli super kogemus. Pärast läksime randa, jooksime lainetes ning korjasime kõige ilusamaid siniseid merekarpe.

3. Rõõmsad muusikud tänavatel

Neid on igal pool. Tavaliselt on nad poolalasti, kuid hästi rõõmsad. Ma mõtlesin, et toetan ühte bändi, mis mulle hästi meeldis ning ostsin nende plaadi. See on kõige halvema heliga plaat, mis ma kunagi kuulnud olen. See on ikka väga halb.

4. Rene lõpetab varsti väitlemise ära ning läheb Hollywoodi duplikaadiks

Ei läinud vist mitte ühtegi päeva mööda, kui keegi ei oleks Rene välimust kommenteerinud. See ei olnud tavaline oh milline kaunis noormees või ilusad kingad, mees tüüpi kommentaar, vaid Rene Kukk meenutas inimestele üldiselt kolme kuulsust. Noorem põlvkond pidas tagasihoidlikku eesti poissi Barney Stintsoniks sarjast How I Met Your Mother, kui Rene ütles, et ta ei ole seda sarja kunagi näinud, oli imestus veel suurem. Teisena pakuti kõige rohkem Quention Tarandinot, seda arvas üldiselt vanem kohtunike ja pensionäride põlvkond ning keegi oli vist isegi pakkunud Roger Federeri. Delikaatselt mainides, siis oli Renel ka tüdrukute hulgas lööki.

5. Hotell tuleks sulgeda
   
   

6. Motivatsioon, sest kõik lähevad kuhugi.

WSDC toob kokku väga palju helgeid päid üle maailma ning siin on üsna tavaline, kui keegi alustab õpinguid mõnes maailma parimas ülikoolis. Mitme inimesega tuli jutuks, et mida nad lähevad ülikoolis õppima. Kõige populaarsem valik väitlejate seas on siiski Oxford ja PPE (Politics, Philosophy & Economics), kuid teisel kohal Harvard koos teiste Ivy League koolidega. See motiveerib tohutult ning ma isegi ootan, et kooli tagasi minna. Tuleb pingutama hakata.

7. Kaspar Kelder – ilusad sõnad + t-särk, Rene hakkas jonnima

Kaspar Kelder oli arvatavasti kõige parem asi, mis meiega juhtuda võis. Kaspar on sotsiaalne liblikas, kes leidis kiiresti sõpru ja organiseeris meile palju harjutusväitluseid lahedate riikidega. Kaspari huumor, otsustavus, intelligentsus, organiseeritus ja toetus olid asendamatud ning aitasid meid välja kõikidest võimalikest kriisidest terve reisi jooksul olenemata selle iseloomust, kas tegu oli ebakindluse või päikesekreemi laenamisega. Ma usun, et ma võin terve tiimi eest sõna võtta, kui ma ütlen, et kõige rohkem sinna reisile minnes kartsime, et Kaspar pettub meis. See oli nii tähtis meie jaoks, sest isegi siis kui paljud teised olid meie suhtes alla andnud, siis Kaspar ikkagi uskus meisse. Meie enesekindlus kasvas ning me muutusime järjest paremaks. AITÄH, KASPAR. SUUR AITÄH :)

(Me kinkisime Kasparile ühe nummi oma pildiga pluusi ja raamatu. Küll ta näitab teile ;) )

8. Eva Sule & Anna England Kerr

Samuti olid meile terve reisi jooksul toeks Eva Sule ja Anna England Kerr (Katari treener). Eva on lihtsalt nii-nii armas inimene, kes tuli, kallistas, kuulas, andis nõu ja toetas :) Mul on nii hea meel, et sa seal olid :) Anna Englandi kohta võib öelda sama :) Alati abiks elulise nõuga ja jõuga :) We love her too :)

9. Endast ja uutele põlvkondadele

Kui ma poolteist aastat tagasi MM-ile kanditeerisin, siis ma ei kujutanud ettegi millesse ennast sisse mässisin. Ma ei uskunud, et ma kunagi osutun valituks. Ma usun, et paljud kahtlesid selles nende videoklippide tõttu meie trennidest. Ma olen päris palju kasvanud ja arenenud, seda ütlevad nii õpetajad koolis kui ka teised väitlejad. Minu sõnum kõikidele ebakindlatele noortele väitlusbeebidele on, et läbi pühendumise ja töö on kõik võimalik ning järgmine aasta te peate kõik kandideerima. Eesti saab ükskord võimsaks väitlusmaaks.

See on kõik.

Alati kogu südamest,

Anette

NB: Postitus põhineb isiklikul arvamusel ning ei esinda Team Estonia 2012 ametlikke poliitiliselt korrektseid vaateid.

Ajou Eesti!

Alustuseks pakun teile omapoolsed vabandused, et mina isiklikult olen teid, kallid lugejad, natuke unarusse jätnud. Enda kaitseks ütlen ainult seda, et hoolimata oma negligence’ist, olen tegelenud aktiivselt ülesannete teiste kaela lükkamisega ja vabanduste otsimisega, miks selle postitusega viivitada...just for the record. Kuna siinne õhkkond on minus tärgatanud ülevoolava soovi väidelda, siis ma struktureerin omapoolse panuse sellesse blogisse kolme punkti – esiteks räägin teile neljandast väitluspäevast, mis jättis mulle unustamatu mulje, seejärel toon teieni minu üleüldised emotsioonid turniiri ja Eesti meeskonna kohta, mis etteruttavalt öeldes on kõige positiivsemas mõttes vapustavad, ning lõpetuseks vürtsitan kõike eelnevalt enda koostatud “Lapsesuu” rubriigiga.

Viimane eelvoorude päev oli teadlikult organiseeritud päevana, kus väitlejatele näidati Lõuna-Aafrika problemaatilisemat palet. See väljendus asjaolus, et meid viidi kõige vaesemate rajoonide koolidesse. Meil oli ilmselt kõige rohkem õnne, sest meile designeeritud kooliks oli “Joe Slovo”, mis on kool, mis asub slummi keskel. Kirjutage google’isse “slum” ja need pildid, ilma liialduseta, on suht täpne depiktsioon sellest, kus me päeva veetsime. Koolimaja oli välimuselt nagu ehitusjärgus paneelmaja, mida ümbritses okastraadi ja elektrikarjustega aed, aknad olid sisse visatud ja lapsed elasid koolist üle tee laiuvas slummis, mis moodustus vineerist ja papist kokkulöödud majadest kuni laevakonteineriteni, kus inimesed elasid.

Kooli nimi tuleneb nende patroonist, kes oli 90ndatel segregatsioonist tingitud ebavõrdsuse vastu võitleja ning uskus, et kõigile lastele peaks tagama võrdsed võimalused. Kooli saabudes juhatati meid läbi koridoride kuni jõudsime väljakule, kuhu olid kogunenud kõik kooli õpilased. Me ei taibanud seda, kui olime enda märkamata jõudnud poolele poodiumile ja lapsed hakkasid hüsteeriliselt aplodeerima. Kõik riigid kuulutati välja ja lapsed huilgasid ja plaksutasid (kõige tormilisema aplausi pälvis mingil põhjusel Bangladesh). Seejärel räägiti meile kooli ja selle kontingendi taustast ning õpilased tegid muusikaliseid etteasteid. Ma mõistan, et see kõik tundub siinkohal üsna rutiinne, aga ma ei ole lingivistiliselt piisavalt võimekas, et emotsiooni, mis meid valdas, teile edastada. Enamik inimestest nuttis, kui lapsed, kellel polnud midagi, blues’ilikke laule laulsid ja meid aukartusega vaatasid. See oli kõige puudutavam asi, mida ma elus kogenud olen, kuid sellest tulenevalt tekkis mul tunne, et me seisame probleemi ees. Probleem seisnes nimelt selles, et 8. voorus pidime me nende samade laste ees hakkama enne kaitsma uskumust, et me ei peaks konstitutsiooni panama neid õigusi, mis neil lastel puudusid. Seega möödus minu impro prepi aeg kaasust redigeerides ja uusi introsid kirjutades. Impro teema pani meid samuti selles kontekstis natuke ebapopulaarsele poolele – pidime väitma, et lapstööjõud on õigustatud. Õnneks oli tunniga esimene šokk möödunud ja lapsed alistasid 3-0 Katarri. Olgu siinkohal mainitud, et see oli minu jaoks turniiri meeldivaim väitlus, sest Katar on väitlusalaselt meie sõprusriik ja kuigi lapsed võtsid kogu asja võistluslikus võtmes, sain mina väitluse käiku jooksvalt Katarri treeneriga arutada (väljendus jäneste ja ükssarvikute joonistamises ja laste sõnakasutuse kallal norimises – ühesõnaga täiskasvanulikult) ja väitluse lõpus olid kõik jälle sõbrad. Kustutas täielikult ebameeldiva mälestuse eelmisest aastast, kui me olime Katari vastu naisõiguste teemal ja meil lasus tõestuskoorem näidata, et nende usk on kohati nõme. See andis järgmiseks väitluseks enesekindlust ja päeva lõpuks murdus ka meie viimane vastane Bangladesh (võiks kohe öelda nagu kaltsiumipuuduse all kannatav varss tormis). 

Mis ma oskan reisi kohta üleüldiselt öelda? Hea meelega ruttaks üle tavalisest turisti jutust: maastik ja loodus – awesome; kliima – kadestusväärne (kuigi empiiriliste andmete põhjal võin öelda, et ületarbimine kannab toob kaasa tervisekahjustusi); reis ise – väga talutav arvestades asjaolu, et saab kõik sinemaatilise kunsti teosed, mis aasta jooksul välja on lastud, ära vaadata ja Kristinit 10 h jutti laevade pommitamises võita.

Minu jaoks palju tähtsam on see, et ma saaks teile öelda, kellega ma reisisin. Järgnev võib kõlada oodlikult, kuid ilma seda kõvasti välja ütlemata ei omanda see kaalukust, mida Anette, Kristin ja Rene väärivad. Eestil on olnud läbi aegade palju häid võistkondi, aga sellel turniiril avaldus mul võimalus näha esmakäeliselt seda, milleni viib piiritu pühendumus, ambitsioonikus ja hoolimine. Ärge mõistke mind valesti, minu jaoks on selle aasta meeskond olnud algusest peale vapustav (mis ma muud ikka öelda saaks – handpicked ja värki ju), aga see, mida lapsed tegid, võttis mind sõnatuks. Nad suutsid iga idee, nüansi ja soovituse, mida ma neile prepi käigus pakkusin perfektselt väitlustes execute’ida, improvoorudes olid nende case’id hoolimata teemade keerukusest ja ebasoodsatest pooltest suurepärasel tasemel ja nädal aega jutti iga päev hommikul kella neljani kaasuste kokku panemine räägib iseenda eest. Turniiril ei ületanud nad ainult tugevaid vastaseid, vaid iseendid. Veelkord, ma tean, et see kõlab veidi ülevoolavalt, aga minusugust skeptikut ei ole kerge impress’ida ja sellest hoolimata suutis seda selle aasta meeskond. Minu siiraimad tänud neile koostöö eest ja loodan, et nad mõistavad, kui uhke ma nende üle olen.

Also, kasutan võimalust ja saadan siinkohal teele ka tänud Evale, kes viitsis südaöösiti kaasuseid värske pilguga vaadata/kuulata ja kohtuniku perspektiivist kriitikat anda. Aitäh ja palju õnne breikimise puhul!

Väitluspool kõrvale jättes on olnud väga kihvt reis, mida every now and then rikastab laste une deprivatsioonist ja intensiivsest päikesest tulenevad kommentaarid. Kirjutan siia mõned situatsioonid, mis on ajanud mind põrandal rulludes naerma (või mida paganat need noored ütlevadki). Ma mõistan, et sellest aru saamiseks on vaja otseses situatsioonis viibida, aga teen endast parima nende edasiandmiseks.

Setting 1: Hotelli esine, soe õhtupoolik, hakkab hämarduma.

Situatsioon 1: väljume esiuksest, et minna einestama. Maja ees seisab takso, milles on palju inimesi. Möödume taksost just hetkel, kui juht avab tagumise luugi ja tagumisest kongist (ma arvan, et seda võib nii nimetada....igatahes see koht, kus me sõidu ajaks näiteks koeri paneme) astub välja Singapuri meeskond. Isiklikult ei pööra ma sellele palju tähelepanu, sest siinkandis pole taksode “täis toppimine” väga eriline nähtus, kuid sellele järgneb preili Vetiku küsimus: “Huvitav, kas nad käisid kuskil sõitmas?”, mille peale pidime talle seletama, et ilmselt tellisid eelmise aasta meistrid lihtsalt takso ja istusid neile sobiva aja selle pakiruumis.

Setting 2: minu ja Rene hotellituba (natuke kitsas ja segamini), varajased hommikutunnid, oleme lõpetamas järgmise päeva kaasuse v1.1-te.

Situatsioon 2: Toimub üldine vestlus, mille keskel Kristin tõuseb püsti, võtab laualt oma võtme ja avab ukse hotelli koridori. Enne kui Kristin jõuab väljuda, pöördub sinnamaani vestlusest haaratud Anette tema poole ja küsib: “Kas sa jääd siia?”. Olgu mainitud, et Kristin tõesti jäi tuppa (?)

Setting 3: Hotelli lähedal asuv pizzarestoran, plaanis on läbi viia last supper.

Situatsioon 3: Pärast pikka arutelu, kas võtta suured või keskmised pitsad, otsustan minna välja sigaretile, et intensiivsest diskusioonist kosuda. Naastes on vestlusteemaks irooniliselt saanud küsimus, kas üle oma vajaduste tarbimine on moraalselt vale (pmst väitlusteema THBT every person consuming over their basic necessities is personally liable for the death of starving children in Africa).

Praegu rohkem ei meenu...ülejäänud sündmused üritame kajastada ikka enne naasmist, aga general topic’ud on olnud sellest, et Rene on põlenud ja seega punane kukk + ta näeb suure hulga osalejate meelest välja nagu Barney Stinson või Quentin Tarantino. Inglismaa nimetas oktades Leedut Eestiks (win!) ja La Roschelle’i tüdrukute kooli direktor julges avalikult küsitleda lõuna-lõuna Eesti inglise keele oskust. Ühesõnaga loads of fun!

Over and out

Kaspar

Hei kõigile Eestis,

Ma üritan oma vähest aktiivsust blogimises sellega kompenseerida, et teen nüüd hästi sisutiheda ja konstruktiivse postituse :)

Alustades väitlustest, siis esimeses veerandfinaalis käisin vaatamas Šotimaa vs. Austraalia väitlust. Suuresti põhines minu valik asjaolul, et voor toimus sellel samal staadionil, kus jalgpalli MMi finaalgi mõni aasta tagasi. Teemaks oli midagi sellist, et geiõigusi esindavad organistatsioonid peaksid meedias avalikkusele teatavaks tegema kuulsuste seksuaalse orientatsiooni. Seega andis see kohe palju inspiratsiooni ka keskakate teise vooru kaasuste jaoks. Väitlus oli minu meelest suhteliselt sisutihe ja hea võrreldes hilisematega, mida ma nägin. Samas tundus mulle kohe algusest saati, et Šotimaa suudab antud teemat paremini ja sügavamalt analüüsida – Austraalia jäi paljuski one-liner’itele lootma ja nende kõnelejad tundusid kuidagi rahutu olemisega võrreldes tavalisega. Lõpptulemuseks oligi kohtunike üksmeelne otsus šotlaste kasuks. Austraallased lahkusid ruumist väga väga kurbade ja õnnetute nägudega aeglasel sammul; ilmselgelt olid nende sihid siin turniiril kõrgemad.

Suur üllatus tuli siit voorust veel Singapuri ja Filipiinide väitlusest, kus üllatuslikult Singapur kaotas vooru ühehäälselt. Kuuldavasti olid nad rõhutanud natukene valesid aspekte teemast. Filipiinide väitlejad olid ilmselgelt ise kõik pärast vooru ülimalt heas meeleolus ning lubasid õhtul pidutsema hakata, seda igati välja teenitult. Sellised tulemused on taaskordseks tõestuseks, et ka rigid, kes muidu ei ole nii tugeva väitlustraditsiooniga nagu näiteks UK, võivad turniiridel kaugele jõuda.

Teises voorus vaatasin Inglismaa vs. Wales väitlust, mis toimus nüüdseks juba tuttavas botaanikaaias, kus mõned päevad tagasi kohaliku rokkstaari kontserdil käisime. Teemaks oli This House Supports 100% inheritance tax. Algus oli lubav – Inglismaa suutis kohe ilusti seletada millal me property rights’e eirame jms. Samas kirjeldab väitluse edasist käiku kõige paremini vast asjaolu, et nii mina kui Kaspar suutsime Kristinile palju piinlikust valmistada ja vajusime väitluse jooksul mitu korda magama. Seega ei oska ma selle kohta rohkem öelda, kui et lõpptulemuseks oli 8:1 võit Walesile.

Finaalis kohtusid niisiis Šotimaa ja Wales. Teemaks oli põhimõtteliselt, et Aparteidi lahendamiseks ei oleks tulnud kasutada lepituspoliitikat. Toimumiskohaks oli üks suur katedraal kesklinnas, kuhu olid ka meid host’inud koolidest õpilasi pealtvaatajateks tulnud. Argumendid jäid paljuski praktilisele tasemele: süüdlased pääsesid edasi, lepitust pole toimunud jms (siseinfi järgi polnud kumbki ka teemat varem preppinud). Kumbki meeskond ei läinud eriti sügavale, et miks on vaja kindlasti inimesi karistada; näidete analüüsi oli samuti vähe. Lisaks süüdistasid mõlemad ilma põhjuseta teisi meeskondi enda sisu eiramises, kuigi tegelikult lükati asjad ilusti ümber ära. Seejuures olid mõlemad reply speech’id väga tasemel ja eeskujuks. Seekord läks niisiis maailmameistritiitel Šotimaale. Minu meelest jäi nii sisu kui atraktiivsuse poolt finaal pigem alla eelmise aasta (Austraalia / Singapur) omale, kus tekkisid kaks suhteliselt teineteisega võrdset vastast, hea vastase sisuga engage’mine ja konstruktiivne materjal.

Õhtul järgnes kõigele sellele pidulik lõpugaala, mis toimus hotellist nii tunniajase bussisõidu kaugusel ilusate mägede vahele rajatud kompleksis. Meile pidasid kõnesid andekad inimesed üle maailma, saime väga hea toidu seast valida mida iganes tahtsime ning jagati kätte ka auhinnad. Näiteks parima EFL meeskonna tiitel läks seekord naabritele Leetu. Native speaker’ite kõnelejate arvestuses oli see aasta väga tugev rebimine. Esimene (Singapurist) ja teine (Inglismaalt) koht saavutasid mõlemad keskmise üle 75 punkti.

Kõik lõppes meie hotelli 21. korruse restoranis toimunud peol, mis meie jaoks oli umber disainitud. Saime veel enne tänast sotsialiseeruda uute cool’ide sõpradega ning üleüldiselt mulle tundub, et me muutume terve meeskonnana järjest enam sotsiaalsemaks…

Nüüd istume veel basseini ääres, kirjutame kõik blogipostitusi ja meenutame reisi tipphetki. Jõudsime kollektiivselt arvamusele, et tegelikult on WSDC ikka väga ainulaadne ja lahe üritus ning et sarnast kogemust on raske mujalt saada. Imelik on vaadata meie hotelli aknaid, mis ales paar päeva tagasi samal ajal tuledes olid ning kust paljud oma riigilippe välja riputasid. Homme samal ajal istume niisiis juba lennukis.

PS: kui ma koju jõuan ja limiidita Internetile ligipääsu saan, siis ma lubasin üles laadida igasuguseid varieeruvaid pilte ka meie meeskonna tegemistest.

Rene

Hei

Ma olen officially ainuke korralik inimene ja annan lühikese ülevaate meie tegemistest.

Vabal päeval käisime ülilahedal hike'il, olime ainuke tiim, sest see oli kõige lühem ja kõige odavam tour, aga lõpuks kujunes see äärmiselt vahvaks. See 0li füüsiliselt üsna kurnav, sest me ronisime ühe mäe tippu, vaade oli üsna võimas. Meiega oli üks vabatahtlik ja tema tuttavad, nad oli väga toredad ja rääkisid meile igasugu asju Lõuna-Aafrikast just nende pilgu läbi. Hiljem käisime ookeani juures jäätis söömas, tahtsime sinna veel mõni päev ujuma minna, aga nüüd vist enam ei jõua.

Pärast vaba päeva olid väitlused Cape Town University's, mis on jube suur. Seal väitlesime racial profiling'ut Filipiinidega. Kuigi me saime 3:0 pähe, siis me olime päris tublid, meil oli raskem pool (prop) ja Filipiinid jõudsid poolfinaali välja (kuigi vähemalt meie väitluses ei olnud nad minu meelest üldse nii lahedad), pärast lõunat väitlesime Rumeeniaga pornot, see läks nii kuidas minema pidi, võitsime 3:0. Olime õhtu lõpuks üsna kurvad, sest breikimiseks oleks meil seda Filipiinide võitu vaja olnud, aga see ei olenenud ka 100% meist, niiet oli lihtsalt kurb.

Järgmine päev väitlesime Katarri ja Bangladešiga, võitsime mõlemad. Sellest päevast aga jääb minu mällu arvatavasti kõige eredam mälestus LAV'ist, me nimelt väitlesime ühes koolis, mis asus keset slummi. Ma tean, et see maailma on olemas, ma tean neid fakte, ma räägin väitluses nendest, aga seda ise kogeda.. Ma olin ikka üsna šokis. Samas need lapsed seal olid nii andekad ja rõõmsad, hoolimata oma raskest elust.

Okto-finaalide päeva veetsime Waterfront'i külastades, see oli üsna lahe, olime ühel õhtul seal juba söömas käinud. Käisime akvaariumis, nägime haisid ja pingviine. See oli rather lahe.

Eile käisime veerand- ja poolfinaale vaatamas, selle käigus käisime Kaspari ja Renega ka World Cup'i finaali staadionil, see oli poiste arust äärmiselt suur vaatamisväärsus. See oli üsna suur ja lahe tõesti. Ma ei tea, ma lootsin nii väga näha ühte väitlust, mida vaadades jääks reaalselt suu lahti. Lootsin, et seda pakub äkki Singapur, aga neid ma ei näinudki lõpuks, sest nad kukkusid veerandid välja. Šotimaa ja Wales'i finaal tuleb arvatavasti huvitav, Šotimaa tundub tõenäolisema võitjana, aga eks ole näha. Nüüd lähemegi finaali vaatama.

Teised teoorias lubasid ka kirjutada midagi, aga I wouldn't count on it.

Varsti koju..

R7

3:0 võit Katarri üle!

3:0 võit Rumeenialt.

Laupäev oli vaba päev.

Täna, pühapäeval 0:3 kaotus Filipiinidelt improteemal THBT the police should use racial profiling when fighting crime

Emotsioon

Kõige parem tunne oli see, et kui me Renega basseini ääres istusime, siis kõik native riigid, kus meil on sõpru/tuttavaid - Uus-Meremaa, Šotimaa, Inglismaa, USA, õnnitlesid meid Iirimaa võidu puhul. Kõik väitlejad teadsid. It was awesome.

Sense of fulfillment - it is magical

No one ever expected

head ööd,

anette

Kirjutan siis tänasest teisest väitluspäevast kokkuvõtte paari sõnaga :)

Kõigepealt kogesime hommikul, kui suur Cape Town ikka tegelikult on. Kuigi me sõitsime hommikul bussiga nii 45 minutit mööda kiirteed, saime pärast teada, et oleme ikka endiselt linna piires. Väitlused ise toimusid ühes uhkes ja ainult tütarlastele mõeldud koolis (ma ei mäleta täpselt enam selle nime). Kohale saabudes oli kohe märgata, kui range distsipliin seal valitses ning kogesime ka taaskord host koolide külalislahkust. Näiteks aulasse sisse kõndides, seisid nii 150 õpilast püsti ja sealjuures olid pea täielikus vaikuses. Veel lauldi meile LAV'i hümni ja teisi koorilaule - kogu vastuvõtt tekitas väga sooja tunde.

Oma avakõnes tegi kooli direktor ka nüüdseks meie seas legendaarse quote'i. Alustuseks küsis ta Iirlastelt oma kõnes "are you ready" vms, ning seejärel pöördudes leedukate poole: "Lithuania, do you speak English?!". Saalist järgnes sellele naerupahvak nii väitlejate kui kohtunike poolt, mida vürtsitas veel Kaspari lisatud ja üle saali kostunud "ohhhhh, snapp"...

Esimeses voorus läksime niisiis Iirimaa vastu. Teema oli midagi sellist, et üksikvanemad peaksid saama oma lapsi vanglas kasvatada ning olime selles teemas oppositsioon. Juba suhteliselt väitluse alguses suutsime Iirimaa ignorantsust ning demagoogilisust tähendada ja seda ka kohtunikele teada anda läbi kõigi oma kõnede. Näiteks põhines nende laiendus suuresti ideel, et vanematel on vaja säilitada sidemed lastega sellepärast, et see on lihtsalt fundamental -mitte just väga deepline.. Poole väitluse pealt oli juba nende nägudest veidi murelikkust märgata ning lõpptulemuseks oligi võit meie poole 2:1. Kuigi Eesti võitis Iirimaad ka eelmine aasta, siis oleme selle üle endiselt kõik väga rõõmsad - ikkagi B grupi riik! Lisaks sellele tulid USAkad, uusmeremaalased ja mõned kohtunikud meid õhtu jooksul ise õnnitlema ja väitluse kohta küsima. Jutud levivad siin limselgelt kiiresti.

Teises voorus olime sunnitud vastu võtma kaotuse 2:1 Leedult. Teemaks oli THBT the developing nations should place limits on internal rural urban migration. Väitlus iseenesest oli väga halb ning kaldus paljuski teemast mööda. Näiteks süüdistas oppositsioon meid indiviidide vabaduste piiramises ja tõi näite, kuidas täpselt selline plaan Hiinas mitmeid kordi läbi kukkund on. Samas ei maininud me oma kaasuses sellist plaani kordagi ja läksime ka oma argumentatsioonis tekkinud segadustega veidi kaasa. Lõppkokkuvõttes hääletas chair meie poolt ja kaks teist kohtunikku meie vastu (meenutab paratamatult üht eelmise aasta Eesti MM tiimi väitluse tulemust). Samas ei jäägi meil praegu muud üle, kui järgmistes voorudes selle võrra eriti tubli olla . Lootust on veel küllaga!

Õhtul viidi meid veel mingisugusesse mõnusasse mereäärsesse kalarestorani sööma. Toit oli hea, kõht on täis ja seega on hea nüüd magama asuda, et unepuudust enne homset hiking trip'i leevendada.

Tervitustega Eestisse,
Rene

4. voor

Kaotus Leedu vastu.

3. voor

Võit Iirimaa vastu!!!

Newest update

Kell on 3.57 ja meie hotellitoa laest hakkas just vett alla tilkuma.

Me läheme magama.

Tüdrukud

HOTELL

Hotellis on prussakad. Mõned väitlejad, seal hulgas ka Katarri printsess on sattunud mingisse kergemas vormis toidumürgitusse, kuigi kuuldavasti nad juba paranevad/on terved. Austraalia, Kreeka ja Katarr läksid teise hotelli. Tuli välja, et see hotell tegelikult polegi osa ametlikust ülemaailma tunnustatud Ritzi ketist, vaid hoopis mingi sneeky copycat, kes küsib hingehinda.

Source: Unconfirmed

Hei-hei,

Me oleme Kaplinnas juba mitu päeva olnud. Kristin tegi esimest kahest-kolmest päevast kokkuvõtte ning minu moraalne kohustus on nüüd kõiki teisi sõpru, fänne, väitlejaid, kurssi eluolu ja muu põneva väitlusklatšiga kurssi viia.

Eile käisime linnas orienteerumas. Kaplinn on etniliselt tohutult kirju väga ilus huvitav linn, kuid öisel ajal ikka väga ohtlik. (Ma kardan iga õhtu, kui me kottpimedas sada meetrit läbi pimeda tänavanurga toidupoodi kõnnime.) Õues olid kraadid +3o ringis. See ei tähenda muidugi, et me keegi oleks pruunid. Ausalt öeldes ma usun, et oleks amoraalne Eestisse tagasi ilmuda kauni pronksjas jumega, sest see paneks teisi inimesi halvasti tundma. *see on nali* Tegelikult on asi selles, et meil lihtsalt ei ole aega ja keegi ei ole isegi natukene päevitunud selle nelja päeva jooksul Lõuna-Aafrikas. Ainult Kaspar on näost punane, kuigi ta ei käinud orienteerumas, vaid istus enda sõnul “sirmi all”. Samas treener peab alati esinduslik välja nägema, et meile hartjutusväitluseid teiste riikidega kokku leppida. Tegelikult Kaspar meeldib kõigile, sest tal on terav huumor ja kaunid maneerid.

Orienteerumiselt tagasi tulles hakkasime uuesti THBT the newly democratized Arab nations should not allow religious parties to participate in elections ja THBT the states should place limits on rural urban migration kaasuseid preppima.

Õhtul lõime ennast üles ning sõitsime suurte bussidega kuhugi mäeaheliku sügavustesse avatseremooniale. See oli tõesti väga kiftilt korraldatud. Õues olid suured lauad, inimesed nägid kaunid ja intelligentsed välja. (Intelligentsus muudab inimesed väga ilusaks, ausalt) Üks õhtu tipphetke oli, kui Boyana hakkas emalikult käituma ja tahtis Kaspari näo peale päikesekreemi määrida. Mäestikust avanes kaunis vaade tervele linnale ja laiale sinisele ookeanile. IMELINE. Meelelahutusprogramm oli samuti fantastiline. Erinevad koorid ja Aafrika traditsiooniline muusika. See oli NII ILUS. Desmond Tutu, kes on WSDC patroon, pidas ühe inspireeriva ja armsa kõne. Tagasi hotelli jõudes hakkasime eelpool mainitutest kaasustest esimest preppima. Läksime kell 3:40 magama.

Tsitaat Renelt - ,,Siin nerdib isegi rohkem kui koolis.”

Väitlused hakkasid pihta alles täna. Esimene väitlus oli Moldovaga, mis ei olnud minu arust väga hea. Me olime oppositsioonis teemal This House would ban alcohol. Klassikaline. Moldova tegi keskmisest kesisema improkaasuse, aga samas ma ei ütleks, et meiegi oleks täiuslikult selle väitluse sooritanud. (Alati, kui ma kirjutan midagi natuke halvema/kurjema alatooniga, siis ma loodan, et rahvusvaheline kogukond ei kasuta Google Translate’i). Igaljuhul, kohtunikud ütlesid, et me oleme targad ja tublid, aga ma ei olnud küll endaga rahul. Järgmine väitlus oli Inglismaaga. Mul on nii palju emotsioone, et ma ei suuda neid siia kirja panna. Kaspar ütles, et me olime suurepärased.

Lihtsalt üks fakt, et mina ja Kristin elame Inglimaa piffiga samas toas ja ta on päris kuri või siis täpsemalt üleolev ja kõrk. Ta statement on selline, et ta käib siin ainult magamas, isegi peseb ja riietub oma tiimikaaslaste toas. Nüüd pärast väitlust on olukord veel imelikum. Jah, see teeb natukene kurvaks, ma mõtlesin alguses, et äkki see brittide stereotüüp ei pea paika ja ta on lihtsalt häbelik. Viimastel päevadel on ikkagi pigem avaldunud suhtlusviis “the Eastern European approach”.

Praegu käisime KFC’s söömas ja kohe-kohe hakkame rural-urbani kaasust preppima. Homme tuleb võita nii Iirimaa kui ka Leedu. Eks näis, eks näis, mis saab.

Olge siis ikka meiega :)

Siiralt ja südamest,

Anette

II voor

0:3 kaotus Inglismaa vastu

1. vooru tulemus: 3:0 võit Moldova üle.

1. vooru teema

THW ban alcohol, Eesti jaatab Moldova vastu.

Esimesed tervitused Cape Town'ist

Minul on siis au teha esimene postitus 2012. aasta Team Estonia nimel. Sorry, et ma ei ole varem postitanud ja oma kohust täitnud, aga me saime alles täna oma package’id kätte ja seal sees oli ka netiparool. However, netimaht on limited, nii et me peame ökonoomsed olema jne. Anette käskis mul kirjutada huvitavalt ja pikalt. Ma igaks juhuks palun juba ette vabandust, in case see postitus in the end ei ole kumbki.

1.-2. päev (kirjutan kokku, sest piir on veidi hägune ja sündmused samad)

Lennud olid pikad ja unevaesed. Enne eilsest ööd olin nt mina maganud eelneva 40 tunni jooksul pool tundi, aga sellest ei olnud väga hullu, va see, et õhtul preppides oli produktiivsus üsna madal. Tallinn – London lend oli täiesti tavaline. Kaks teist lendu olid aga hoopis teisest klassist. Emirates Airlines on tõesti üsna võimas. Kui me Londonis lennukisse istusime, siis ma kujutan ette, et kui keegi meie ümber oleks meist aru saanud, siis neil oleks ikka väga lõbus olnud. Me kõlasime nagu väikesed maalapsed, kes ei ole kunagi midagi luksuslikku näinud. (vähemalt mina tundsin ennast sellisena) ((see ei tulene sellest, et ma actually tulen according to some definitions rural areast)). Not only on nendel lendudel üritatud tagada see, et inimestel ei hakkaks 10 tunni jooksul väga igav, ka toit oli üsna rikkalik ja ning öösel muutus lennuki lagi tähistaevaks, mis nägi ülilahe välja ning tekitas öisema tunde tõesti.

Meie algne kavatsus kogu lennu vältel preppida ei kujunenud päris selliseks nagu me arvasime. Produktiivsus vaheldus lühikeste unepauside või siis veidi pikemate filmi- või muusikapausidega, nii et väga palju me lennukis tehtud ei saanud. Pärast natuke rohkem kui 24h reisimist, jõudsime Cape Town’i umbes kell 6 õhtul. Ilm on siin palav, nagu oli ka oodata. Hotell on üsna tavaline, aknast näeb ookeani ja nagu meie selle ümber nimetasime, siis maailma lõppu + ka jalgpalli World Cupi finaali staadioni. Homme näeme me natuke Cape Towni center’it, aga lennujaamast hotelli sõites nägime tee ääres ka päris palju maad, mis oli kaetud slummidega.

3. päev

Hommikusööki saab süüa kella 10-ni, mis suure une korral tundub natuke ebaõiglaselt vara ja see oli ka põhjus, miks mina ja Anette veidi unesegastega otsustasime kell pool 10 mitte sööma minna vaid veel magada. Kaspari ja Rene sõnul oli see hindamatult halb call, sest toit pidi ülihea olema. Neil on vist õigus, sest õhtusöök oli küll väga maitsev. Ajasime ennast Anettega kella 11-ks üles ja siis hakkasime preppima. Väitlesime täna practice’i eesmärgil Sloveeniaga arab countries’id, ütleme nii, et oleks võinud paremini minna. Terve õhtu möödus ka kaasuste tähe all.

Natuke ebameeldiv olukord oli täna hotelliga. Kõigepealt teatas bürokraatiast räsitud Kaspar, et me peame oma tubadest välja kolima, mida me ka tegime. Minu ja Anette jaoks ei olnud see väga keeruline, sest meil olid enamus asjad alles kohvris, samas poisid olid terve oma elamise juba lahti pakkinud. Jutu iroonia tuleb sellest, et pärast 4h ootamist, said Rene ja Kaspar täpselt sama toa, kust nad hommikul ära pidid minema. Anette ja mina oleme nüüd kolmeses toas inglise tüdrukuga. Me ei ole temaga veel väga suhelnud, aga ta tundub tore. Hotelli probleem tulenes sellest, et hotell oli üle book’itud vms, olukord oli tegelikult üsna totter, sest nt Mehhiko delegatsioon oli reisinud 2 ööpäeva ja siis veetsid nad veel enamus tänasest päevast hotelli lobby’s passides ja tuba oodates. Hotelli kohta veel üks fun fact, nimelt eile oli leitud mingitest tubadest suuri prussakaid, nagu päris suuri. See natuke tekitab kõhedust, aga selle probleemiga vist iseenesest tegeletakse.

Overall on praeguseni kõik veel üsna awesome + meil ei ole olnud veel aega nautida ideed sellest, et me oleme Lõuna-Aafrika Vabariigis and stuff. Homme hommikul on mingisugune kohustuslik orientation, me sign’isime ennast kõige varasemale, et saaks peale seda kohe preppima hakkama, mis tähendab, et peame enne 8 ärkama. Õhtul on opening ceremony ja Anette lubas seda ka homme õhtul blogis cover’ida.

PS. Eks ma kirjutan mõne päeva pärast uuesti, et mis ma üleüldse sellest Worldsi asjast arvan (as in mina, kelle jaoks on see esimene kord) jne, aga stereotüüp sellest, kuidas eestlased ei sotsialiseeru üldse võib minu silmis isegi murduda. So far, so good.

Kristin