Võidukas väitluspäev ja KAELKIRJAKUD

Teist väitluspäeva alustasime Costa Ricaga TI meelituste üle vaieldes (This House Believes That it is in the interest of AI companies to abandon sycophancy as a design strategy). Väitlesid Mona, Johanna ja Anni ning vaatamata sellele, et kohtunikud võitvast argumendist mitte poolt mõtetki aru ei saanud, tõime siiski kolm ballotit koju. Lõuna oli traditsiooniliselt eepiline ja inspireeris meid suisa nii palju, et neljandas voorus murdsime koduriigile kaotamise needuse ja tõime teemal “This House Believes That animal rights organizations should encourage activists to break the law to defend animals (e.g. breaking into slaughterhouses to record and publish footage of animal abuse, freeing injured animals)” Keenia vastu ühehäälse võidu. Väitlesid Mona, Kaspar ja Anni. 

Mirtel oli boss nagu ikka ja pärast kolmanda vooru paneelis geniaalne olemist sai neljandas voorus oma Keenia wsdc juhtkohtuniku debüüdi.

Võidukad näod peas seadsime ennast culture nightiks ukrainlaste kõrvale paika ja Martin sündinud müügimehena parseldas maha kõik kommid ja leiva, mis me Eestist kaasa tõime. Suureks õnneks läks see tal üsna ruttu, sest saalis mängiv lennukimootori detsibellidega muusika oli meie väitlusest kurnatud ajudele pisut liiga jõhker rünnak. Paigutasime ennast traditsioonilise “vähemalt üks meessoost isik per takso” reegli järgi autodesse ja vurasime hotelli chillima ja magama. 

Täna oli free day, mille kõige meeldejäävam hetk oli üles ärgates hilisema kellaaja nägemine kui 6.57, kuid mis pakkus ka muid lahedaid kogemusi. Lõunasöögi pidasime koos aukonsuliga, kes meile Keenia elust ja olust, oma põnevatest kogemustest ja väitlushuvilisest tütrest rääkis ning kellega Martin ärisuhteid sobitas. Vaatamata sellele, et väikse möödarääkimise tagajärjel saime restorani tund aega taksos loksuda, oli see väga lahe ja põnev vestlus. Aukonsulilt saime ka vihje, et seal samas restorani lähedal on giraffe centre, kus saab kaelkirjakutele peo pealt süüa anda. Pikka vaagimist polnud, pakkisime ennast uuesti taksodesse ja läksime pikakaelseid toitma. Nad olid supernunnud ja gift shop oli peaagu sama nunnu. Ainsad, kes nunnud polnud olid mingid tädid, kes mul ja Lolal jalgadel tallusid, küünarnukkidega meie näosümmetriat ründasid ja selgelt lugemisoskamatud olid, sest viis silti selle kohta, kuidas neid loomi toima peab olid neist suure kaarega mööda läinud. Ebaproportsionaalselt palju contenti neist (kaelkirjakutest mitte tädidest) leiab minu, Lola, Johanna ja Mirtli instagramidest. 

Õhtul langetasime veel keerulisi eluotsuseid, rääkisime reisilugusid ja et mõtet teravana hoida mängisime traditsiooniks saanud jetpunki ja maailmariikide nimetamise quize. Nüüd magama, et homme järgmistel jalgealune tuliseks kütta!  

Head ööd! 

Anni

opening day ja essa voorude päev

peale magusat (ja unenäguderikast) und tõusime kuke ja koiduga (kukke ei olnud ja osadel polnud koitu ka sest aknaid ei jagunud igasse hotellituppa) ja suundusime speaker briefingule. oleme teiega ausad, see oli täiesti mõttetu üritus, aga bussisõit sinna-tagasi oli lahe ja saime esimest korda ka piiluda, kus me edaspidi väitleme. nii mõttetu, et 3/5 tiimist suutsid varem või hiljem saalis uinaku teha.

sealt kolisime ringi saksa tiimi hotelli ja peale tõsist nentimist, et neil vedas ja meil mitte, seadsime end sisse katusekorruse konkreetses backroomis, et sparrida. vähe oli sellest, et väitlusvõbinaid üldse ei tekkinud, pidime meie väitlema seisulaudade tagant ruumis, kuhu jõudis välja liftišaft, mis iga paari minta tagant undas ja siis kilises-kolises. lisaks läks vahepeal elekter ära ja Anni pidi kõnelema taskulambiga. ja kohtunikud istusid diivanil. 

peale sparrist tulenevat peapesu pani tiim end valmis, et minna opening ceremonyle. paraku oli 40% tiimist veidi “kõheda tundega” ja lasi seetõttu üle. sõi hotellitoas KFC-d. teistel tundus siiski tore olevat, pildid ja videod olid lahedad, olevat olnud trumme ja tantsu ja muusikat. keenia wsdc on olnud väga eriline enda kultuuri ja selle igapäevaellu seotuse näitamisega, mis on megaaaaalaaaheeeeeee!!!

ja siis saigi kätte esimene pärisväitluspäev. hommikusöögilauas oli meeleolu karm ja bussis hirmus. kuklas oli pidevalt mõte, et kanada vastu väitlemiseni on täpselt nii mitu tundi. igatahes peale 2(?)h ajakavast üle minemist jõudsime lõpuks esimesse vooru Lõuna-Sudaani vastu teemal “THS Kenya’s special economic zones”. väitlus oli hea, lõunasudaanlased väga armsad ja ballot oli ilus 3-0 meie kasuks. 

kuskilt kuulsime juttu, et kanada kardab meid, sest eesti olevat ennemuistsel ajal neid võitnud, ja see andis meile tsipa rohkem enesekindlust. teema oli “This House Would classify all major organised crime groups as terrorist organisations” ja kuigi väitlus oli pingeline (ja lahe), oli kohtunike otsus 3-0 kanada kasuks loogiline ja arusaadav. mossitasime veidi õhtusöögilauas, kuid nõustusime, et homme on kah päev ja nüüd ootame und. jee!

PS. toimus täiega draama. saksamaa, kes pidi R2 minema luksemburgi vastu, kaebas nende tiimi peale jutuga, et selles tiimis on tegelikult kanada väitlejad, kes pole eligible. tuli välja, et neil oli õigus, luksemburg sai disklahvi ja saksamaa walkoveri.

PPS. meil ei lubatud kanda ukraina lippe ega sümboolikat, sest see on liiga poliitiline, kuid nihverdasime välja, et Anni sinikollane juuksepael on Eesti vapi värvides ja seega lubatud.

- johanna

kutid, me oleme Aafrikas!!!!!

saime 13. juuli kell 9 tallinna lennujaamas kokku. peale vaat et pedantset passi-viisa-pommi-boarding passi-passikontrolli saime enda teekonna esimese lennu peale istanbuli. lend ise oli tegevustevaene, peale järgneva stseeni:

stjuardess tuleb, küsib, kas soovime süüa pasta or meatball.

mirtel, kellel on kõrvaklapid peas ja kes on 20 sekundit tagasi uinakust ärganud, sosistab “meatball”

vaene stjuardess ei kuule mirtlit (ega mina tema kõrval), niiet mirtel kordab umbes neli korda “meatball” enda nina ette, kuni vaikselt kokku tõmbub ja suudab normaalse häälega öelda “apple juice”. see oli mirtli lõuna siis.

istanbulis suutsime neli tundi efektiivselt kaasust kirjutada (loe: geograafiamänge mängida) ja saime juba järgmisele lennule suunaga nairobisse. ma teiste kohta ei oska öelda aga lennuk oli pigem vana, kael kange ja magada oli kindlasti pigem raske kui lihtne. aga kell 1 jõudsime nairobi lennujaama! ees ootas passi-viisa-pommi-boarding passi-passikontroll, millest õnneks kõik läbi saime. kaklesime kohaliku taksosüsteemiga (bolt) ja kihutasime hotelli poole, kusjuures sellist asja nagu pidevjoon või valgusfoor siin väga au sees ei ole. aga teed on paremad kui lätis! 

kella neljaks (öösel) olime kõik voodis teki all ja peale mõningast kaikavedamist ärkamisaja osas kauplesime endale välja ilusa 8h und. kõlab hästi, eks? paraku pidime kompromiseerima siinsete faktoritega: kell kaheksa hakati midagi ehitama??? unesegaselt mõtlesin, et kuidas saab siseruumis ekskavaator olla… me pole päris kindlad, aga nad vist parandasid lifti? keegi ajas ka VÄGA lõbusalt juttu meie ukse ees. see oli universaalne kogemus, kuid kasparil oli veel eriline au kohtuda enda srilankalasest toakaaslasega, kellega neil voodid kokku lükatud on. aa, ja lola ja anni toanumber on 911. megalahe.

tegelt polnud midagi hullu! nautisime hommikul hotelliterassi, siis kribasime veidi kaasust (geograafia…) ja juba suundusime hotellialalt välja süüa jahtima! seadsime sammud restorani, mis oli täpselt ümber nurga, kuid isegi sellel lühikesel teejupil õnnestus kasparil peaaegu auto alla jääda. traagikale vaatamata oli toit paari erandiga hea ja võrdlemisi odav. 

päeva viimaseks väljakutseks oli leida tiimile stopper. meie, va naljaninad, olime unustanud maailmameistrivõistlustele lisastopperi kaasa võtta! olgem mureta, sest vaid sekundiga leidis martin meile “stopperipoe” supermarketi kõrvalt. sinna saamiseks läbisime nairobi liikluse kadalipu. kui te olete kunagi mänginud chicken crossing road mängu, siis see vast on hea illustratsioon. aga poodi jõudsime, stopperi saime! 

sellise seiklusterohke päeva järel naudib MM-tiim hotellitoa võlusid: pehme voodi, hea seltskond, uni. homme peab opening ceremonyl ilus välja nägema, seega ütleme praegu head ööd!

- johanna (mona tahtis ka kirjutada aga jäi enne magama)