Võidukas väitluspäev ja KAELKIRJAKUD

Teist väitluspäeva alustasime Costa Ricaga TI meelituste üle vaieldes (This House Believes That it is in the interest of AI companies to abandon sycophancy as a design strategy). Väitlesid Mona, Johanna ja Anni ning vaatamata sellele, et kohtunikud võitvast argumendist mitte poolt mõtetki aru ei saanud, tõime siiski kolm ballotit koju. Lõuna oli traditsiooniliselt eepiline ja inspireeris meid suisa nii palju, et neljandas voorus murdsime koduriigile kaotamise needuse ja tõime teemal “This House Believes That animal rights organizations should encourage activists to break the law to defend animals (e.g. breaking into slaughterhouses to record and publish footage of animal abuse, freeing injured animals)” Keenia vastu ühehäälse võidu. Väitlesid Mona, Kaspar ja Anni. 

Mirtel oli boss nagu ikka ja pärast kolmanda vooru paneelis geniaalne olemist sai neljandas voorus oma Keenia wsdc juhtkohtuniku debüüdi.

Võidukad näod peas seadsime ennast culture nightiks ukrainlaste kõrvale paika ja Martin sündinud müügimehena parseldas maha kõik kommid ja leiva, mis me Eestist kaasa tõime. Suureks õnneks läks see tal üsna ruttu, sest saalis mängiv lennukimootori detsibellidega muusika oli meie väitlusest kurnatud ajudele pisut liiga jõhker rünnak. Paigutasime ennast traditsioonilise “vähemalt üks meessoost isik per takso” reegli järgi autodesse ja vurasime hotelli chillima ja magama. 

Täna oli free day, mille kõige meeldejäävam hetk oli üles ärgates hilisema kellaaja nägemine kui 6.57, kuid mis pakkus ka muid lahedaid kogemusi. Lõunasöögi pidasime koos aukonsuliga, kes meile Keenia elust ja olust, oma põnevatest kogemustest ja väitlushuvilisest tütrest rääkis ning kellega Martin ärisuhteid sobitas. Vaatamata sellele, et väikse möödarääkimise tagajärjel saime restorani tund aega taksos loksuda, oli see väga lahe ja põnev vestlus. Aukonsulilt saime ka vihje, et seal samas restorani lähedal on giraffe centre, kus saab kaelkirjakutele peo pealt süüa anda. Pikka vaagimist polnud, pakkisime ennast uuesti taksodesse ja läksime pikakaelseid toitma. Nad olid supernunnud ja gift shop oli peaagu sama nunnu. Ainsad, kes nunnud polnud olid mingid tädid, kes mul ja Lolal jalgadel tallusid, küünarnukkidega meie näosümmetriat ründasid ja selgelt lugemisoskamatud olid, sest viis silti selle kohta, kuidas neid loomi toima peab olid neist suure kaarega mööda läinud. Ebaproportsionaalselt palju contenti neist (kaelkirjakutest mitte tädidest) leiab minu, Lola, Johanna ja Mirtli instagramidest. 

Õhtul langetasime veel keerulisi eluotsuseid, rääkisime reisilugusid ja et mõtet teravana hoida mängisime traditsiooniks saanud jetpunki ja maailmariikide nimetamise quize. Nüüd magama, et homme järgmistel jalgealune tuliseks kütta!  

Head ööd! 

Anni

opening day ja essa voorude päev

peale magusat (ja unenäguderikast) und tõusime kuke ja koiduga (kukke ei olnud ja osadel polnud koitu ka sest aknaid ei jagunud igasse hotellituppa) ja suundusime speaker briefingule. oleme teiega ausad, see oli täiesti mõttetu üritus, aga bussisõit sinna-tagasi oli lahe ja saime esimest korda ka piiluda, kus me edaspidi väitleme. nii mõttetu, et 3/5 tiimist suutsid varem või hiljem saalis uinaku teha.

sealt kolisime ringi saksa tiimi hotelli ja peale tõsist nentimist, et neil vedas ja meil mitte, seadsime end sisse katusekorruse konkreetses backroomis, et sparrida. vähe oli sellest, et väitlusvõbinaid üldse ei tekkinud, pidime meie väitlema seisulaudade tagant ruumis, kuhu jõudis välja liftišaft, mis iga paari minta tagant undas ja siis kilises-kolises. lisaks läks vahepeal elekter ära ja Anni pidi kõnelema taskulambiga. ja kohtunikud istusid diivanil. 

peale sparrist tulenevat peapesu pani tiim end valmis, et minna opening ceremonyle. paraku oli 40% tiimist veidi “kõheda tundega” ja lasi seetõttu üle. sõi hotellitoas KFC-d. teistel tundus siiski tore olevat, pildid ja videod olid lahedad, olevat olnud trumme ja tantsu ja muusikat. keenia wsdc on olnud väga eriline enda kultuuri ja selle igapäevaellu seotuse näitamisega, mis on megaaaaalaaaheeeeeee!!!

ja siis saigi kätte esimene pärisväitluspäev. hommikusöögilauas oli meeleolu karm ja bussis hirmus. kuklas oli pidevalt mõte, et kanada vastu väitlemiseni on täpselt nii mitu tundi. igatahes peale 2(?)h ajakavast üle minemist jõudsime lõpuks esimesse vooru Lõuna-Sudaani vastu teemal “THS Kenya’s special economic zones”. väitlus oli hea, lõunasudaanlased väga armsad ja ballot oli ilus 3-0 meie kasuks. 

kuskilt kuulsime juttu, et kanada kardab meid, sest eesti olevat ennemuistsel ajal neid võitnud, ja see andis meile tsipa rohkem enesekindlust. teema oli “This House Would classify all major organised crime groups as terrorist organisations” ja kuigi väitlus oli pingeline (ja lahe), oli kohtunike otsus 3-0 kanada kasuks loogiline ja arusaadav. mossitasime veidi õhtusöögilauas, kuid nõustusime, et homme on kah päev ja nüüd ootame und. jee!

PS. toimus täiega draama. saksamaa, kes pidi R2 minema luksemburgi vastu, kaebas nende tiimi peale jutuga, et selles tiimis on tegelikult kanada väitlejad, kes pole eligible. tuli välja, et neil oli õigus, luksemburg sai disklahvi ja saksamaa walkoveri.

PPS. meil ei lubatud kanda ukraina lippe ega sümboolikat, sest see on liiga poliitiline, kuid nihverdasime välja, et Anni sinikollane juuksepael on Eesti vapi värvides ja seega lubatud.

- johanna

kutid, me oleme Aafrikas!!!!!

saime 13. juuli kell 9 tallinna lennujaamas kokku. peale vaat et pedantset passi-viisa-pommi-boarding passi-passikontrolli saime enda teekonna esimese lennu peale istanbuli. lend ise oli tegevustevaene, peale järgneva stseeni:

stjuardess tuleb, küsib, kas soovime süüa pasta or meatball.

mirtel, kellel on kõrvaklapid peas ja kes on 20 sekundit tagasi uinakust ärganud, sosistab “meatball”

vaene stjuardess ei kuule mirtlit (ega mina tema kõrval), niiet mirtel kordab umbes neli korda “meatball” enda nina ette, kuni vaikselt kokku tõmbub ja suudab normaalse häälega öelda “apple juice”. see oli mirtli lõuna siis.

istanbulis suutsime neli tundi efektiivselt kaasust kirjutada (loe: geograafiamänge mängida) ja saime juba järgmisele lennule suunaga nairobisse. ma teiste kohta ei oska öelda aga lennuk oli pigem vana, kael kange ja magada oli kindlasti pigem raske kui lihtne. aga kell 1 jõudsime nairobi lennujaama! ees ootas passi-viisa-pommi-boarding passi-passikontroll, millest õnneks kõik läbi saime. kaklesime kohaliku taksosüsteemiga (bolt) ja kihutasime hotelli poole, kusjuures sellist asja nagu pidevjoon või valgusfoor siin väga au sees ei ole. aga teed on paremad kui lätis! 

kella neljaks (öösel) olime kõik voodis teki all ja peale mõningast kaikavedamist ärkamisaja osas kauplesime endale välja ilusa 8h und. kõlab hästi, eks? paraku pidime kompromiseerima siinsete faktoritega: kell kaheksa hakati midagi ehitama??? unesegaselt mõtlesin, et kuidas saab siseruumis ekskavaator olla… me pole päris kindlad, aga nad vist parandasid lifti? keegi ajas ka VÄGA lõbusalt juttu meie ukse ees. see oli universaalne kogemus, kuid kasparil oli veel eriline au kohtuda enda srilankalasest toakaaslasega, kellega neil voodid kokku lükatud on. aa, ja lola ja anni toanumber on 911. megalahe.

tegelt polnud midagi hullu! nautisime hommikul hotelliterassi, siis kribasime veidi kaasust (geograafia…) ja juba suundusime hotellialalt välja süüa jahtima! seadsime sammud restorani, mis oli täpselt ümber nurga, kuid isegi sellel lühikesel teejupil õnnestus kasparil peaaegu auto alla jääda. traagikale vaatamata oli toit paari erandiga hea ja võrdlemisi odav. 

päeva viimaseks väljakutseks oli leida tiimile stopper. meie, va naljaninad, olime unustanud maailmameistrivõistlustele lisastopperi kaasa võtta! olgem mureta, sest vaid sekundiga leidis martin meile “stopperipoe” supermarketi kõrvalt. sinna saamiseks läbisime nairobi liikluse kadalipu. kui te olete kunagi mänginud chicken crossing road mängu, siis see vast on hea illustratsioon. aga poodi jõudsime, stopperi saime! 

sellise seiklusterohke päeva järel naudib MM-tiim hotellitoa võlusid: pehme voodi, hea seltskond, uni. homme peab opening ceremonyl ilus välja nägema, seega ütleme praegu head ööd!

- johanna (mona tahtis ka kirjutada aga jäi enne magama)

esimene väitluspäev (we are cooking something)

 hommik algas väga varakult, sest ajakava järgi pidi hommikusöök olema alates 6.30 kuni 7.30 (täiesti ebainimlik!). õnneks olles teiselt poolt maakera tulnud, olid meie kehad harjunud Eesti unerütmiga ja seetõttu ärkasid mõned õnnelikud ka varem. Maku sai oma toakaaslasele ja Martinile mängida kell 4 hommikul juba šamaanimuusikat (rise n shine). irooniline on see, et as i am writing this, kirub Maku seda toakaaslast selle eest, et ta nii vara ärkab ja veider on (vaata peeglisse bro). Riki sai särada juba 5st, ärgates suvalise heli peale, mis võis väga vabalt olla ülimalt ergas koristaja, kes pidi ilmtingimata uued rätikud meie tuppa viima. 

kuna Panama valitsus otsustas, et mõned keskkooliõpilased on hoopis vähem olulisemad kui nende tähtsad diplomaat-onklid*, siis seetõttu jäi meie aeg algses hotellis üürikeseks ja pidime juba õhtul uude majutusasutusse liikuma. hommikul saime aga teada, et kohvri peame juba hommikul ära pakkima ja jätma nende valvsa hoole alla (vähemalt pikendati hommikusöögi aega).

nagu juba kombeks, oli korraldus taaskord tavapäraselt kohutav ja uimane. hommikusöögilauas kuulsime vähemalt 16 korda, et bussi A oodatatakse tiime Armeenia, Austraalia ja Ecuador. peagi olime siiski juba bussis ja sõitsime Panama Oxford International Schooli poole, et alustada väitlusi. announcementid sujusid kiiresti ja 1. voor algas enam-vähem õigel ajal (1h hilinemist on aktsepteeritav at this point).

vastaseks oli sel korral Peruu – ajalooliselt väga tugev tiim, kellel viimastel aastatel ei olnud eriti hästi läinud. meie poolt väitlesid Andreas, Kaspar ja Riki. oponendid andsid meile väga tasavägise väitluse, mis peegeldus ka 2-1 splitis, kus toolkohtunik hääletati välja – õnneks meie kasuks. olenemata sellest, et call oli close, saime siiski rõõmu tunda võidukast algusest. lisaks tasub mainida, et kooli peal räägiti R1 teemast kui selgelt eitusesse kaldu olevast, mistõttu on võit veel tsipake muljet avaldavam.

lõunasöök oli klassikaliselt meh ja jõudsime ka korraks käia kohalikus corner shopis, kus keset meie ostlemist tõi mingisugune ametnik kohtupaberid või midagi taolist poemüüja kätte, kes seejärel pettunult need ära peitis. ruumides oli õnneks olemas ka jahutus, mis tegi olemise väga meeldivaks võrreldes õues oleva saunaga. 

teises voorus seisime silmitsi A-tasemel tiimiga ehk Indiaga. väitlesid Anni, Lola ja Riki. debatt oli väga tasavägine ja andsime Indiale väga tugeva võitluse vastu, kuid sellegipoolest lõpetasime vooru 0-3 kaotusega. olenemata tulemusest, ei saa kuidagi nördinud olla, sest kõik kolm kohtunikku ütlesid, et väitlus oli väga close ja Eesti tiimidele tuttav Rumeenia vanatädi oli öelnud, et proovis meile võidu kuidagi leida. siiski jäime seekord suurtele titaanidele alla, kuid tiimina saime juurde palju enesekindlust, et suudame palju korda saata see aasta. 

peale väitlusi suundusime auditooriumisse, et kuulata bussiinfot. kuigi peaks midagi sellist olema vaid mõne minuti tegevus, kulus korraldajatel millegipärast 1.5h, sest nad ei suutnud lihtsalt kuidagi inimesi kuulama panna. käisime terve päeva uhkusega ringi Ukraina lipuga, et vastanduda agressorriigile venemaale. tore oli ka hiljem kuulda, et meie aktsiooniga liitusid ka Tšehhi ja Saksamaa (vist ka Armeenia?). 

lõpuks viidi meid tagasi algsesse hotelli, et saaksime süüa taaskord kesist sööki ja seejärel muneda suures saalis, sest ilmselgelt tahavad tiimid pärast pikka päeva passida väga pikalt õhtusöögilauas. head tuju tekitas see, et venemaa sai kokku 0 võitu ja tõenäoliselt me nendega kokku ei satu.

tänaseks on joon alla tõmmatud ja juba homme kütame kaks improvooru. tsaukitsau

- andreas

PS. Maku siin: igaks juhuks mainin ära, et Andreas lõpetas kirjutamise meie eelmises hotellis. Sellele hetkele järgnes aga veel pea kolm tundi ootamist/passimist/läbirääkimisi, et uude hotelli jõuda… Kõige selle tõttu muudeti ka homse päeva schedule’it, nii et algse ajakava järgi pole seni toimunud veel ükski tegevus tänasel WSDC-l.

*hotellist lahkudes jäi mulje, et meie vanadesse tubadesse kolisid sisse hoopis jalgratturid…

reis panamasse

 heihei

kuna lõpuks on alanud ka selle aasta eesti targimate laste katsumused wsdc-l, siis on absoluutselt õige toita näljast Eesti väitluskogukonda kõige huvitavaga, mis vahepeal juhtunud on!

alustasime oma seiklusi juba 21. juulil, kui enamik tiimist asus Tallinnast bussiga teele ja kaks õnnetut külaelanikku ka Pärnust ja Tartust kaariku jõul oma retke alustasid.

Riias saime nutta palavusest (hullem kui Panamas!), mõni õnnelik (read as: Kaspar) ostis terve kaubanduskeskuse tühjaks, sest kodust on patune riideid kaasa osta. ühiselt otsustasime et meie team line on kanda edaspidi wifebeatereid (edastame Eesti sõbralikku kultuuri). eriti palju rõõmu saime tunda pärast seda, kui tuli välja et meie lend hilineb umbes 2.5h :))

Istanbuli jõudsime seega alles 22. juuli öösel, kuid õnneks saime kosutada end imelise ja pika 3 tunni unega 🤩. pärast ülikiiret hommikusööki liikusime lennujaama ja peagi istusime juba lennukis teel Panama poole. ilmselt ajasid Martini nõudmised check-in letis töötava tädi ülimalt närvi, mis tähendas, et järgmiseks 17 tunniks segreegeriti meid kõiki erinevate lennuki otstesse latino meeste keskele.

pärast paaritunnist vahemaandumist Kolumbias ja lühikest jätkulendu, jõudsime pärast 16-tunnist (!) ernaretke oma sihtkohta. suurepärase tervitusena saime seista mõnikümmend minutit venemaa tiimi selja taga – eriti köitev oli ühe poisi särk, kus peal oli kirjas, et Odessa on конечно vene linn… (reportisime selle equitysse!)

juba peagi sõitsime enda hotelli poole ja tiim (read as: Maku) avastas, et Panama ei olegi 100% slumm ilma elektrita, vaid hoopis päriselt arenenud riik. registreerimine sujus võrdlemisi kiiresti ning saime hotellitubadesse. õhtul turgutasime oma nälga kohaliku Panama toiduketi Wendy’sega (Subway oli ka valikus!). 

pärast pikka päeva langes iga tiimiliige umbes 3 millisekundiga unne ja lõpuks saime end välja puhata. järgmine hommik nautisime klassikaliselt kesist hommikusööki ja nii mõnigi sai oma viha välja elada WC-poti kallal. jõudsime ka ujuma ning sparrisime veel Ungariga R1 teemat.

lõpuks saabusime opening ceremonyle, kus üritati kõigilt väitlejatelt kuulmisvõimekus ära võtta, lastes 145db Panama reklaame meile. juba homme hakkame esimeste voorudega pihta ja loodetavasti paneme kõik kotti (watch out India). seniks kõik.

- andreas

No break, veetsime 3 tundi katusel

 Esmaspäev algas väga rahulikult. Turniiri tavaks saanud viivitusi ja edasilükkumisi ei olnud. Sõime hommikust, Richard luges veel ühe korra r7 kaasuse ette (See oli vooru päeva hommikul esimest korda ajas sees) ning läksimegi vooru väitlema.

R7 (This house supports Frances exit from West Africa) oli Macau vastu, me väitlesime eituse poolt. Meil vedas väitluses meeletult, sest meie laud oli otse konditsioneeri kõrval seega külm õhk puhus otse peale. Kuigi vastastel olid väga stiilsed kõned, oli meie materjal ning strateegia ikkagi parem ja saime 3-0 võidu. Macau treener ei olnud otsusega eriti nõus, ning küsis toolkohtunikult väga teravaid küsimusi, aga nii tema kui ka ülejäänud paneel olid oma otsuses kindlad. Selle võiduga murtsime oma 2 päevase kaotamis-seeria.
See võit tõstis loomulikult ka pingeid, sest kui me ka järgmise vooru võidaks, oleks meil breakimis võimalus.

Lõunasöögiks oli steak ja mais ning mitte midagi muud. Võeti tükk liha ja pandi peotäis maisi kõrvale, see oli üks parimaid toite, mis me võistluse jooksul saime. Kohalik pood oli ka oma varusid täiendanud ning tänu sellele oli neil taas spordijooke, mis eelnevatel päevadel, suure väitlejate massi tõttu, väljamüüdud olid. Kõhud täis, tujud head ja kehad elektrolüüte täis, suundusime  oma järgmist ning ka viimast vooru väitlema.

Seekord tekkis paarituse avaldamisega väike viivitus. Ootamise ajal jäi Richard lauale magame. Kui lõpuks avaldati vastased, siis nägime, et kohtume kaheksandas voorus Kenyaga. Kenya tiimiga on meil pikk ajalugu, nimelt olid nad esimene tiim, kelle vastu me see aasta sparrisime ning olid nad ka see tiim, kes rikkus ära meie šansid Nepali pre-wsdc turniiril breakida. Me eitasime teemat ‘’This House opposes attempts by the feminist movement to redefine traditionally feminine* roles and behaviours as empowering. *e.g. wearing makeup and heels, wanting to be a housewife, and so on.’’ Nii Arp kui ka Mia tähistasid. Arp, sest ei pidanud väitlema feminismi teemat ning Mia, sest sai väidelda feminismi teemat. Meie viimasel voorul oli ka sümboolne, sest toimus samas toas, kus olime võitnud Iirimaad esimesel päeval.

Väitlus ise ei olnud eriti hea. Ei mina (Richard), Mia ega Mirtel ei saanud vastaste kaasusest aru, nende kõige mõistetavam kõne  materjali osas oli neljas. Nad olid ka suhteliselt ebaviisakad, nimelt jalutas üks nende kõneleja lihtsalt toas ringi Mirtli kõne ajal ja lahkus ruumist, mis oli väga segav. Seega lahkusime toast nördinult kuna me pidasime ebameeldiva, materjali ja nüantsi vaese väitluse. Otsusega läks suhteliselt kaua aega, aga kui meid tuppa tagasi kutsuti siis olid hääled langenud meie kasuks 2-1, mis tegi tuju märgatavalt paremaks. Seega lõpetasime oma neljanda ning viimase väitluspäeva 2 võiduga. Martin märkis, et oleme vist ainus Eesti tiim ajaloos, kes on 2, 0, 0, 2 tulemuse saavutanud. Meil vist selline go big or go home mentaliteet iga päeva osas....

Pärast vooru suundusime kohaliku kaubanduskeskuse katusele, kus toimus break announce. Kuna katusel toitu ei pakutud, läksid osad tiimi liikmed kaubanduskeskusest toitu otsima. Mirtel ja Tommi said poest toitu, aga ei leidnud pärast üles lifti, mis viiks katusele. Arp ja Richard ei saanud toitu, aga see eest kasutades arbu noorkotka oskuseid, leidsid üles lifti. Kuna peakohtunike paneelil läks, nagu võistluse tavaks oli saanud, mitu tundi aega, et määrata, mis tiimid murduvad, saime me seal katusel tükk aega nautida väga valju muusikat. Kuna muud tegevust polnud, siis lõbustasid tiimiliikmed ennast tantsuga. Richard ja Arp läksid lõpuks isegi lava ette suure rahvamassi sekka tantsima. Arp tantsis lõpuks nii palju, et tema särk oli rohkem märg rätik, kui särk.
Kui lõpuks tantsud said tantsitud ja trummikile mõnusalt tambitud, oli aeg kuulutada välja murduvad tiimid.
tiim murdus 4 võidu, 12 häälega Iirimaa. Ka Eesti oli 4 võidu ja 12 häälepeal, aga kõnelejapunkte oli meil vähem. Kuigi olime murdumisele meeletult lähedal, siis kahjuks see ei õnnestunud. kuigi pettumus on suur, siis peame ka tunnistama, et andsime endast siiralt parima ning kogu tiim tegi terve nädala meeletult palju tööd, mis seal parata, kui kohtunikud on lollid või neil on Eestis mõni endine armastaja, kelle vastu on vannutud vihavaen.
Hotelli viiva bussisõidu ajal rääkis Martin Läti tiimile oma ajast nende kodumaal ning ka oma praegusest töökohast. Tänu oma muhedale olekule ning kenadele mälestustele Riiast, sai Martin oma firmale 2 uut klienti :) .

The Baltic Curse - hostriigilt saad vale calli

 Pühapäeval, peale rahulikku puhkuse päeva, naasesime umbsesse ülikooli hoonesse taas valmis väitlema. Ees ootas meid üks ettevalmistatud teema ning improvoor. Kuid veel enne seda saime järjekordselt istuda tund aega palavas auditooriumis ning pingsalt oodata, korraldajate otsust breigi laiendamise osas.

Probleem seisnes selles, et kolmanda ja neljanda vooru paaritust arvutades oli kõnelejapunktide lugemine tabis kergelt untsu läinud, mis tähendas paljude jaoks vale vastase vastu väitlemist. Seega otsustati peale lõpmatuid vaidlusi, et kõige optimaalsem viis kompenseerida nende vigade eest oleks laiendada breiki ning viia läbi täiskuuetesitkümnendikfinaalid, mis tähendab seda, et breigib 32 tiimi. Võimalus väidelda ennast 32 parima tiimi hulka ei tundunud ebarealistlik, seega motivatsioon oli laes.

Viiendas voorus jaatasime teemat “THBT major tourist destinations should significantly limit the number of tourists that can visit.” ei kellegi teise kui Serbia vastu. Ootused on kõrged: teema on lihtne, pool on hea, mitu kuud oleme saanud valmistuda, vastased ei tundu võitmatud ning enda meelest tegime piisavalt head tööd, et võit koju tuua. Seega võib ette kujutada tiimi pettumust, kui lahkusime voorust 2-1 kaotusega. Ei suutnud me murda välja sellest kurjast nõiaringist, milleks on hostriigile kaotamine.

Peale pettumust tekitavat väitlust ja kurba lõunasööki olime valmis vallutama. Kuuendas voorus ootas meid ees teema “This House would introduce a governmental basic income for all artists, rather than offering governmental fellowships and grants to certain artists upon application”, mida väitlesime jaatavalt poolelt Iisraeli vastu. Kõik sujus prepi ajal, kuni jõudis kätte väitlus ja pidime taas lahkuma valusa 3-0 kaotusega. Tervet tiimi pidi eemal hoidma igast sillast, kõrgest hoonest ning teravast objektist. Neli kaotust tegi väga haiget ning kuigi lootus sureb viimasena, siis meie jaoks oli see juba ammu läinud. 

Peale paari tunnist lae vahtimist ja nukrutsemist pidime tunded alla suruma ja tuimalt ette võtma seitsmenda vooru kaasuse teemal “THS France’s exit from West-Africa”. Argumendid said ümber kirjutatud, kõned said poole lühemaks ja selgemaks lihvitud ja saime isegi infokillukese võrra targemaks see õhtu. Nimelt, kaasusele iluprotseduure tehes avastasime, et üllataval kombel, mitte keegi meist ei mõista ei majandust ega meie endi kirjutatud majandus argumenti, seega suur osa prepist kulus selle dešifreerimisele. Martin Küüsmaa kirjutatud majandusõpiku peatükist sai piffude arusaam majandusest (st Mirtel kirjutas häääästi lihtsate sõnadega selle asja ümber).

Mõned kuldsed tsitaadid sellest õhtust:

1. “Okei ma tean mida printing money tähendab. Mina prindiks juurde”- Arp

2. “Meie terve lähenemine on flawed aga seda ei saa enam muuta” - Arp

3. “Recurring budget deficits - noh esimesest ja kolmandast sõnast saan aru”- Mia

4. “Ma ei tea mida tähendab sõna ‘devaluation’” - Mia

5. “Ma ei saa aru, miks tax collection on keeruline” - Mia