saime 13. juuli kell 9 tallinna lennujaamas kokku. peale vaat et pedantset passi-viisa-pommi-boarding passi-passikontrolli saime enda teekonna esimese lennu peale istanbuli. lend ise oli tegevustevaene, peale järgneva stseeni:
stjuardess tuleb, küsib, kas soovime süüa pasta or meatball.
mirtel, kellel on kõrvaklapid peas ja kes on 20 sekundit tagasi uinakust ärganud, sosistab “meatball”
vaene stjuardess ei kuule mirtlit (ega mina tema kõrval), niiet mirtel kordab umbes neli korda “meatball” enda nina ette, kuni vaikselt kokku tõmbub ja suudab normaalse häälega öelda “apple juice”. see oli mirtli lõuna siis.
istanbulis suutsime neli tundi efektiivselt kaasust kirjutada (loe: geograafiamänge mängida) ja saime juba järgmisele lennule suunaga nairobisse. ma teiste kohta ei oska öelda aga lennuk oli pigem vana, kael kange ja magada oli kindlasti pigem raske kui lihtne. aga kell 1 jõudsime nairobi lennujaama! ees ootas passi-viisa-pommi-boarding passi-passikontroll, millest õnneks kõik läbi saime. kaklesime kohaliku taksosüsteemiga (bolt) ja kihutasime hotelli poole, kusjuures sellist asja nagu pidevjoon või valgusfoor siin väga au sees ei ole. aga teed on paremad kui lätis!
kella neljaks (öösel) olime kõik voodis teki all ja peale mõningast kaikavedamist ärkamisaja osas kauplesime endale välja ilusa 8h und. kõlab hästi, eks? paraku pidime kompromiseerima siinsete faktoritega: kell kaheksa hakati midagi ehitama??? unesegaselt mõtlesin, et kuidas saab siseruumis ekskavaator olla… me pole päris kindlad, aga nad vist parandasid lifti? keegi ajas ka VÄGA lõbusalt juttu meie ukse ees. see oli universaalne kogemus, kuid kasparil oli veel eriline au kohtuda enda srilankalasest toakaaslasega, kellega neil voodid kokku lükatud on. aa, ja lola ja anni toanumber on 911. megalahe.
tegelt polnud midagi hullu! nautisime hommikul hotelliterassi, siis kribasime veidi kaasust (geograafia…) ja juba suundusime hotellialalt välja süüa jahtima! seadsime sammud restorani, mis oli täpselt ümber nurga, kuid isegi sellel lühikesel teejupil õnnestus kasparil peaaegu auto alla jääda. traagikale vaatamata oli toit paari erandiga hea ja võrdlemisi odav.
päeva viimaseks väljakutseks oli leida tiimile stopper. meie, va naljaninad, olime unustanud maailmameistrivõistlustele lisastopperi kaasa võtta! olgem mureta, sest vaid sekundiga leidis martin meile “stopperipoe” supermarketi kõrvalt. sinna saamiseks läbisime nairobi liikluse kadalipu. kui te olete kunagi mänginud chicken crossing road mängu, siis see vast on hea illustratsioon. aga poodi jõudsime, stopperi saime!
sellise seiklusterohke päeva järel naudib MM-tiim hotellitoa võlusid: pehme voodi, hea seltskond, uni. homme peab opening ceremonyl ilus välja nägema, seega ütleme praegu head ööd!
- johanna (mona tahtis ka kirjutada aga jäi enne magama)
No comments:
Post a Comment