No break, veetsime 3 tundi katusel

 Esmaspäev algas väga rahulikult. Turniiri tavaks saanud viivitusi ja edasilükkumisi ei olnud. Sõime hommikust, Richard luges veel ühe korra r7 kaasuse ette (See oli vooru päeva hommikul esimest korda ajas sees) ning läksimegi vooru väitlema.

R7 (This house supports Frances exit from West Africa) oli Macau vastu, me väitlesime eituse poolt. Meil vedas väitluses meeletult, sest meie laud oli otse konditsioneeri kõrval seega külm õhk puhus otse peale. Kuigi vastastel olid väga stiilsed kõned, oli meie materjal ning strateegia ikkagi parem ja saime 3-0 võidu. Macau treener ei olnud otsusega eriti nõus, ning küsis toolkohtunikult väga teravaid küsimusi, aga nii tema kui ka ülejäänud paneel olid oma otsuses kindlad. Selle võiduga murtsime oma 2 päevase kaotamis-seeria.
See võit tõstis loomulikult ka pingeid, sest kui me ka järgmise vooru võidaks, oleks meil breakimis võimalus.

Lõunasöögiks oli steak ja mais ning mitte midagi muud. Võeti tükk liha ja pandi peotäis maisi kõrvale, see oli üks parimaid toite, mis me võistluse jooksul saime. Kohalik pood oli ka oma varusid täiendanud ning tänu sellele oli neil taas spordijooke, mis eelnevatel päevadel, suure väitlejate massi tõttu, väljamüüdud olid. Kõhud täis, tujud head ja kehad elektrolüüte täis, suundusime  oma järgmist ning ka viimast vooru väitlema.

Seekord tekkis paarituse avaldamisega väike viivitus. Ootamise ajal jäi Richard lauale magame. Kui lõpuks avaldati vastased, siis nägime, et kohtume kaheksandas voorus Kenyaga. Kenya tiimiga on meil pikk ajalugu, nimelt olid nad esimene tiim, kelle vastu me see aasta sparrisime ning olid nad ka see tiim, kes rikkus ära meie šansid Nepali pre-wsdc turniiril breakida. Me eitasime teemat ‘’This House opposes attempts by the feminist movement to redefine traditionally feminine* roles and behaviours as empowering. *e.g. wearing makeup and heels, wanting to be a housewife, and so on.’’ Nii Arp kui ka Mia tähistasid. Arp, sest ei pidanud väitlema feminismi teemat ning Mia, sest sai väidelda feminismi teemat. Meie viimasel voorul oli ka sümboolne, sest toimus samas toas, kus olime võitnud Iirimaad esimesel päeval.

Väitlus ise ei olnud eriti hea. Ei mina (Richard), Mia ega Mirtel ei saanud vastaste kaasusest aru, nende kõige mõistetavam kõne  materjali osas oli neljas. Nad olid ka suhteliselt ebaviisakad, nimelt jalutas üks nende kõneleja lihtsalt toas ringi Mirtli kõne ajal ja lahkus ruumist, mis oli väga segav. Seega lahkusime toast nördinult kuna me pidasime ebameeldiva, materjali ja nüantsi vaese väitluse. Otsusega läks suhteliselt kaua aega, aga kui meid tuppa tagasi kutsuti siis olid hääled langenud meie kasuks 2-1, mis tegi tuju märgatavalt paremaks. Seega lõpetasime oma neljanda ning viimase väitluspäeva 2 võiduga. Martin märkis, et oleme vist ainus Eesti tiim ajaloos, kes on 2, 0, 0, 2 tulemuse saavutanud. Meil vist selline go big or go home mentaliteet iga päeva osas....

Pärast vooru suundusime kohaliku kaubanduskeskuse katusele, kus toimus break announce. Kuna katusel toitu ei pakutud, läksid osad tiimi liikmed kaubanduskeskusest toitu otsima. Mirtel ja Tommi said poest toitu, aga ei leidnud pärast üles lifti, mis viiks katusele. Arp ja Richard ei saanud toitu, aga see eest kasutades arbu noorkotka oskuseid, leidsid üles lifti. Kuna peakohtunike paneelil läks, nagu võistluse tavaks oli saanud, mitu tundi aega, et määrata, mis tiimid murduvad, saime me seal katusel tükk aega nautida väga valju muusikat. Kuna muud tegevust polnud, siis lõbustasid tiimiliikmed ennast tantsuga. Richard ja Arp läksid lõpuks isegi lava ette suure rahvamassi sekka tantsima. Arp tantsis lõpuks nii palju, et tema särk oli rohkem märg rätik, kui särk.
Kui lõpuks tantsud said tantsitud ja trummikile mõnusalt tambitud, oli aeg kuulutada välja murduvad tiimid.
tiim murdus 4 võidu, 12 häälega Iirimaa. Ka Eesti oli 4 võidu ja 12 häälepeal, aga kõnelejapunkte oli meil vähem. Kuigi olime murdumisele meeletult lähedal, siis kahjuks see ei õnnestunud. kuigi pettumus on suur, siis peame ka tunnistama, et andsime endast siiralt parima ning kogu tiim tegi terve nädala meeletult palju tööd, mis seal parata, kui kohtunikud on lollid või neil on Eestis mõni endine armastaja, kelle vastu on vannutud vihavaen.
Hotelli viiva bussisõidu ajal rääkis Martin Läti tiimile oma ajast nende kodumaal ning ka oma praegusest töökohast. Tänu oma muhedale olekule ning kenadele mälestustele Riiast, sai Martin oma firmale 2 uut klienti :) .

The Baltic Curse - hostriigilt saad vale calli

 Pühapäeval, peale rahulikku puhkuse päeva, naasesime umbsesse ülikooli hoonesse taas valmis väitlema. Ees ootas meid üks ettevalmistatud teema ning improvoor. Kuid veel enne seda saime järjekordselt istuda tund aega palavas auditooriumis ning pingsalt oodata, korraldajate otsust breigi laiendamise osas.

Probleem seisnes selles, et kolmanda ja neljanda vooru paaritust arvutades oli kõnelejapunktide lugemine tabis kergelt untsu läinud, mis tähendas paljude jaoks vale vastase vastu väitlemist. Seega otsustati peale lõpmatuid vaidlusi, et kõige optimaalsem viis kompenseerida nende vigade eest oleks laiendada breiki ning viia läbi täiskuuetesitkümnendikfinaalid, mis tähendab seda, et breigib 32 tiimi. Võimalus väidelda ennast 32 parima tiimi hulka ei tundunud ebarealistlik, seega motivatsioon oli laes.

Viiendas voorus jaatasime teemat “THBT major tourist destinations should significantly limit the number of tourists that can visit.” ei kellegi teise kui Serbia vastu. Ootused on kõrged: teema on lihtne, pool on hea, mitu kuud oleme saanud valmistuda, vastased ei tundu võitmatud ning enda meelest tegime piisavalt head tööd, et võit koju tuua. Seega võib ette kujutada tiimi pettumust, kui lahkusime voorust 2-1 kaotusega. Ei suutnud me murda välja sellest kurjast nõiaringist, milleks on hostriigile kaotamine.

Peale pettumust tekitavat väitlust ja kurba lõunasööki olime valmis vallutama. Kuuendas voorus ootas meid ees teema “This House would introduce a governmental basic income for all artists, rather than offering governmental fellowships and grants to certain artists upon application”, mida väitlesime jaatavalt poolelt Iisraeli vastu. Kõik sujus prepi ajal, kuni jõudis kätte väitlus ja pidime taas lahkuma valusa 3-0 kaotusega. Tervet tiimi pidi eemal hoidma igast sillast, kõrgest hoonest ning teravast objektist. Neli kaotust tegi väga haiget ning kuigi lootus sureb viimasena, siis meie jaoks oli see juba ammu läinud. 

Peale paari tunnist lae vahtimist ja nukrutsemist pidime tunded alla suruma ja tuimalt ette võtma seitsmenda vooru kaasuse teemal “THS France’s exit from West-Africa”. Argumendid said ümber kirjutatud, kõned said poole lühemaks ja selgemaks lihvitud ja saime isegi infokillukese võrra targemaks see õhtu. Nimelt, kaasusele iluprotseduure tehes avastasime, et üllataval kombel, mitte keegi meist ei mõista ei majandust ega meie endi kirjutatud majandus argumenti, seega suur osa prepist kulus selle dešifreerimisele. Martin Küüsmaa kirjutatud majandusõpiku peatükist sai piffude arusaam majandusest (st Mirtel kirjutas häääästi lihtsate sõnadega selle asja ümber).

Mõned kuldsed tsitaadid sellest õhtust:

1. “Okei ma tean mida printing money tähendab. Mina prindiks juurde”- Arp

2. “Meie terve lähenemine on flawed aga seda ei saa enam muuta” - Arp

3. “Recurring budget deficits - noh esimesest ja kolmandast sõnast saan aru”- Mia

4. “Ma ei tea mida tähendab sõna ‘devaluation’” - Mia

5. “Ma ei saa aru, miks tax collection on keeruline” - Mia

100% win streak (is over)!!!!

 Blogipostitus räägib meie seiklustest reedel, 19 juulil.

Teine väitluspäev koosnes kahest improvoorust. Juba hotellis aga teatati meile tähtsate nägudega, et nüüdsest lahkuvad bussid viieminutiste vahedega, mitte korraga. Nii saaksid kõik otse majja sisse minna, ja ei peaks õues päiksepistet saama. Me pole küll kindlad, äkki Põhja-Euroopas liigub aeg kiiremalt, aga siis kui 4 järjestikust bussi igal ristmikul kogu Belgradi liiklust ummistasid, siis meile nende vahede järgimisest küll muljet ei jäänud. 

Kohale jõudes tõdesime, et nagu esmakordselt WSDC-d korraldavalt riigilt oodata, lükkus esimese vooru announce omajagu edasi. Takistusi oli omajagu. Paljud kohtunikud ei osanud kokku lugeda enda märgitud kõnelejapunkte, ning saatsid ära vigase matemaatikaga balloteid. Lisaks, mitmed tiimitreenerid ja teised mitteväitlejad ei saanud aru, kui neil paluti väitlejate juurest lahkuda, et me lõpuks teema teada saaks. Isegi kui lõpuks aru saadi, jäi hulgale maailma suurimatele väitlusninadele arusaamatuks kontsept “teine korrus”. “Kas see, kui ma kõmbin auditooriumis 4 rida kõrgemale, polegi siis piisav??”.Kui kõik vanainimesed meist 5 meetrit kõrgemale rõdule pagendatud said, saime ka lõpuks teema teada. Ajakava järgi oleks sellel hetkel pidanud ettevalmistusaeg otsas olema, ja juba käima jaatuse 3. kõne.

Päeva esimeses voorus kohtusime Singapuriga. Eitasime teemat “THW ban sports betting”. Olenemata sellest, et oleme sellel teemal eksperdid: tiimi kuulub kaks hasartmängijat, omajagu jalgpalli või ratsutamise fänne ning 5 vaest ida-eurooplast, pidime leppima 1-2 kaotusega. Otsus oli meile väga meeltmööda, sest Singapurilt ühe hääle ära võitmine on suur saavutus. Kerge kurbuse tõi küll moment, kui peakohtunike paneeli liige avaldas, et algselt olid 2 häält meie poolt, aga arutelu käigus üks neist siiski veendi ümber. Sellegipoolest, tulime voorust välja hea tujuga, ning olime õnnelikud fakti üle, et õhukonditsioneerid eksisteerivad.

Õhtuse vooru teemaks oli “THBT New Age Wellness culture has done more harm than good”. Meie olime jaataval poolel, vastaslaua taga istus Jaapani delegatsioon. Väitlus oli tuline ja tasavägine, ning seetõttu oli meile veidi üllatav kohtunike 3-0 otsus Jaapani kasuks. Okei, otsus otsuseks, aga tõsine segadus tekkis siis, kui otsust põhjendama hakati. Seletuse algus oli nii kaootiline, et pidime lausa üle küsima, kas ikka meie kaotasime või mitte. Arusaamatuks jäi ka see, kuidas lõpuks muutus väitluse põhiküsimuseks füüsiline tervis. Sellest räägiti viimase nelja-viie kõne jooksul kokku vaid paar minutit, ning kogu aur läks just teraapia ja viieminutiste eneseabivideote peale. Jaapan aga heastas selle emotsionaalse löögi (teatud piirini), kinkides igaühele lehviku, mis muutis meie reisi natuke vähem Põhja-Aafrika safariks, kui see varem oli.

Peale teist vooru kaalusime pikalt, kas Eesti viib kultuuriõhtule oma jonni ja tujutsemise (ehk me ei lähe kohale, ning lakume kodus haavu), kuid suurem osa meist siiski kohale jõudis. Toimumispaigaks oli suur siseruum, mis meenutas laoruumi, kus põrandaalused saksamaa metallibändid esineks. Terve katusealus oli täis välja tõstetud laudu, kuhu iga riik said panna peale oma lipu, ning jagada nende koduga seotud nänni – kleepse, komme, sinki ja palju muud. Hõivasime kiirelt endale laua ventilaatori kõrval, et me õhtu lõpuks praekaladeks ei muutuks (spoiler), aga Eesti natsionalismi oli vaese Serbia laua jaoks lihtsalt nii palju, et ta otsustas alla anda, ning pooleks murduda. Kui vabatahtlikud meid armetute nägudega lauda hoidmas nägid, koliti meid ümber, ja kinnitati, et tegemist oli siiski maja halvima lauaga, ning meie dieet pole probleemiga seotud. Teise katsega saime ka oma mandi ilusti lauale laotud. Serveerisime osalejatele ausat Eesti musta leiba, erinevaid näkileibu ja tohutu koguse erinevaid Kalevi komme. Meie salarelvaks oli aga KALA. Jõllitasime kurjalt oma pimedast nurgast mööda kõndivaid väitlejaid, kes murelike silmadega jälgisid meid oma suitsusärgi puhastamas. Kui meie kohtunikeduo oli kalad ära puhastanud, saime ka julgematele proovida anda (või noh, andsime seda, mida peale meie näljase pärnaka rünnakut alles oli). Särg oli suur hitt, paljud tulid maitsma, mõnedele ka täitsa meeldis. Lisaks leppisime ka koos kokku, et kõigile, kes meilt kala nime küsivad, vastame, et me ei tea. Meie müügimeheoskused oleks kindlalt kannatanud, kui me oleks üritanud kõigile pähe määrida toodet, mille ingliskeelne nimi on “Common Roach”. Me päriselt ei serveeri teile prussakaid, Eestis kala jaoks siiski raha jagub. Usaldage palun. Kogu õhtu jooksul lasti ka kõlaritest iga riigi välja valitud laule. Eesti valikusse kuulusid “Kõrvetab”ja “Saaremaa Valss” Peale kõigi teiste laudade läbivaatamist ja kogu maailma maiustuste kokku kogumist, oli maagiliselt kell juba 11 õhtul, ning liikusime tagasi hotelli. Magama jäime nii kiirelt, et blogipostitus lükkus edasi tulevikku.

Palav on. Väga palav on. Kas me mainisime, et on palav?

 Blogipostitus kajastab teile viimase kahe päeva sündmusi.

Eile, ehk kolmapäeval, toimusid kõik adminstratiivsed osad, nagu kõnelejatele seletamine, mis loom see WSDC formaat on ja mis tagajärg on sellel, kui sa teed väitluse ajal ümberlükete asemel isiklikke solvanguid. Muuhulgas saime teada, et kohtunik on sunnitud kuulama parasjagu pukki astunud kõnelejat kuni 8.30ni (!). Kuid meile toonitati, et kui keegi seda järjepidevalt ära kasutab, siis järgnevad mingisugused arbitraarsed veel-väljamõtlemata-tagajärjed, nagu “me tuleme räägime teiega”. Eks näis, kas ja kuidas see mõjutab ülejäänud turniiri käiku.

Ei saa mainimata jätta kui kohutavalt, surmavalt, põrgulaastavalt palav siin on! Õues on u 40 soojakraadi, aga kuna tegemist on klassikalise “betooni džungliga” siis kogu aeg on igal pool väga palav. Ülikoolis, kus me väitleme, ei ole paljudes klassiruumides konditsioneeri ning akende avamine on mõttetu, sest õues on veel palavam kui sees. Ühesõnaga, pole võitjaid, on ainult kaotajad, kellel on armetult palav. Ühel hetkel võis silmanurgast märgata vabatahtlike mööda koolimaja ringi tassimas konditsioneere, kuid järgmisel päeval, meie kahjuks, saime teada, et ülikooli elektrivõrk ei ole kõikvõimas ning paljusid ruume siiski ei saa jahutada. 

Pärast administratiivset tööd kirjutasime hoogsalt oma viimased kaasused lõpuni ning printisime need hingehinna eest hotellis välja (20s leht, mis on palju võrreldes nt tartu ülikooli raamatukogu u 3s-ga). Vähemalt mugav ja kindla peale minek! 

Esimese päeva lõpus leidis aset uhke avatseremoonia. Sinna sõidutati meid u 20 minutit bussiga, mille vältel saime nautida veel Belgradi kauneid vaateid. Tseremoonia leidis aset katuseterrassil, kus väitlejatele pakuti palju toredaid limonaade. Kohal olid ka turvamehed, kes olid valmis tegelema väitlejatega, kes peaksid julgema tarbida alkoholi. Nimelt on igal inimesel kaelakaart, kus taga on peale nende toidueelistuse ja allergiate, kirjas, kas nad võivad juua alkoholi või ei - eeskirjad on ranged. (Sõnastus on: “I am allowed to drink alcohol” ning siis on vastavalt ristike “yes” või “no” lahtris.)

Tseremoonial saime kuulda praeguste WSDC korraldajate enda teekonnast väitlusmaastikul, 2011 aasta võitja kommentaare sellest, kuidas võitmine tegelikult ei ole oluline ning nautida, nagu meie nimetasime selle,“pifimuusikat”. Lisaks oli meile lubatud, et avatseremoonial saab ka süüa. Meid sõidutati sinna kohale kell 19 ning alles kaks tundi hiljem, mis ilmselt igas muus olukorras poleks meid häirinud, kuid lõunast oli möödas liiga pikk aeg, toodi meile süüa. Tolles hetkes, tuleb tunnistada, andsime teistele kinnitust, et Eestisse jõudis elekter veidi enne aastat 2007 ning et meil peab olema parasjagu käsil mõni suurem näljahäda. Olime ainsad ja ka esimesed, kes otsustasid, et me ei lähe teistega näputoidu vaagnate üle kaklema, vaid kaaperdame isiklikule lauale hoopis kaks kandikut. Veidi barbaarne, aga kõht sai täis.

Neljapäeval leidsid aset esimesed kaks vooru ettevalmistatud teemadel ja pooltel. Enne seda saime veelkord istuda kuumas hapnikuta auditooriumis ning kuulata, kuidas turniiridirektor seletab turniiridirektori asju (loodame, et Martin kuulas rohkem kui meie!). Esimeses voorus olime eitus Prantsusmaa vastu teemal “THS strict state secularism* in Western Liberal Democracies (*this includes prohibiting religious symbols in public spaces, not providing funding to religious schools and charities, not having an official state religion, etc)”. Palava vooru võitsime tulemusega 3-0. Tuleb siiski välja, et Prantsusmaa, kes on peamine näide strict state secularismist, ei tea, miks nende riik võib inimeste usuvabadusi piirata, aga see selleks. Suur aplaus meie tiimile, kes suutis ruumis, mis halval päeval ei jääks alla ühele eesti saunale, mõista, mis väitluses toimus. Sõna otseses mõttes higi tilkus ning hea, et keegi lõplikult tooli külge kinni ei kleepunud.

Enne teist vooru saime kogeda ühte korralikku balkanilõunat, milleks oli kolm tükki liha ja mõni tükk loterii-suvikõrvitsat. (Auväärselt mainiksin siinkohal, et antud artikli autor (Mia) sõi rohkem liha ja tegi seda kiiremini kui Arp HT, keda tol hetkel isegi suur Pärnu näljahäda ei suutnud motiveerima sööma seda kuiva käntsakat). Hiljem saime teada, et neile, kellele oli määratud halal toit, pakuti kõigepealt valet, siis õiget, siis valet ja siis jälle õiget toitu - suur segadus. Hiljem me ka mõistsime miks, sest ka meil tekkis omavahel segadus, et kes sõi kana või kes sõi liha ja kas see liha üldse tegelikult oli kana või kas Mirtel ja Lola on langenud suuremat sorti päikesepiste ohvriks, et nad loomal ja linnul vahet ei tee. Lõpuks ei teagi, aga süüa saime.

Teises voorus olime jaatus Iirimaa vastu. Teema oli “THP a world where Truth and Reconciliation Commissions were established to deal with the aftermath of the Yugoslav wars rather than the ICTY”. Seekord oli meie ruumis märkimisväärselt rohkem õhku, kuid sellegipoolest oli vedelikukaotus suur. Higistasime nii nagu oleksime mõttespordi asemel mõnda päris sporti harrastanud - mine sa tea, äkki tärkas meis nüüd miski. Voorust lahkusime üllatavalt 2-1 võiduga. Selle taga oli peamiselt see, et suutsime iirlased piisavalt segadusse ajada, et keegi enam väga ei saanud aru, mis toimus. Vahet õnneks ei ole, sest võit on võit ja kaotus on kaotus ning ega keegi 3 kuu pärast nagunii ei mäleta, mis siin täpselt juhtus. Ainsaks murekohaks jääb vaene iirlane, kes jagab Arbu ja Richardiga tuba. Eks homme ole kuulda, kes kellele jalamassaaži tegi või joogi sisse midagi pistis.

Õhtusöögiks oli kolm friikartulit (me lugesime üle) ja gyro, mida Martin kutsus ebasobivalt kebabiks. Õnneks tollel hetkel polnud ühtegi serblast lähedal ning meid veel riigist välja ei saadeta. Võitu Iirimaa vastu tähistasime jäätisega, mis on ilmselt ka päeva kolmas parim hetk.

Pärast õhtusööki transportisid meid bussid jälle hotelli tagasi, kus saime nautida kohaliku SPA mõnusid, milleks on suur bassein ning kaks sauna. Kuna me tundsime, et päeval ei saanud veel piisavalt higistada, siis suundusime Vene (!) sauna, mille temperatuuriks oli märgitud 70-80°C. Kindlasti antud saun seda mõõtu välja ei andnud, sest ausalt öeldes oli seal jahe. Eestlaslikul kombel tundsime me, et seega on vaja leili visata, milleks me ka vahendid leidsime (plastist veetops). Meie psühholoogilise piinapingiga liitusid ka tšehhid, kellele saime pakkuda korralikku saunakultuuri. Kokkuvõtteks kaks asja: 1) tõestasime, et ida-eurooplased teavad, mis on argument; 2) laiendasime eesti kultuuri haardevälja.

Kadunud voodi, iirlane ja kõne turvameestelt

 Täna alustasime oma teed Serbia WSDC-le!!! Hommikul kell 4.30 saime Eesti lennujaamas kokku - keegi sisse ei maganud, passid olid kaasas ja ükski kohver üle lubatud massi ei olnud. Kõik lennuga seotud tegevused kulgesid õnneks väga rahulikult. Seevastu Serbiasse kohale jõudes hakkasid seiklused pihta.

Esimese asjana avastasid korraldajad, et tellitud bussil oli liiga palju inimesi. Buss oli silmini täis pakitud - jalgade ees kohvrid ja kõige tagumist ust avada ei saanud, kuna vastasel juhul oleks sealt välja kukkunud kohvrite müür. Vaene buss ei jaksanud nii suurt massi vedada, seega kestis sõit hotelli 15 minuti asemel 25. Kohale me igatahes jõudsime ja siis hakkas see kõige huvitavam osa - registreerimine. Regamine oli üles ehitatud võrdlemisi efektiivselt ja saime kiiresti kõik tehtud. Viimaseks sammuks oli Check-in ja tubade võtmete saamine. Administraator ütles, et nad on ülekoormatud ja aega läheb u 20 minutit. Tunni aja pärast ootasime jätkuvalt oma tube...

Ükshaaval saime võtmed kätte ja 1.5h pärast olid Mia, Lola ja Mirtel viimased, kes toa kätte said. Sh Mirtel käis iga 15 min tagant adminiga kurjustamas ja viimasel korra lasti neiul järjekorras vahele trügida, et admin lõpuks ometi kauaoodatud võtmekaardid anda saaks. Tubades ootas meid ees kaks üllatust - poiste toas (arp + richard) oli ainult 2 voodit, aga tegelikult peaks toas ööbima ka Iiri poiss. Tüdrukute toas on kaks voodit ja "lisavoodiks" massaažilaud. Samuti oli põrandale jäetud kilekott mingite asjadega ja umbes 8 rätikut. Mirtel läks alla küsima, et kus siis päris voodi on, samuti tegi toa situatsioonist pilti, et teda usutaks. All oli korraldajatel ja administraatoril nalja nabani - keegi ei saanud aru, kuidas massaažilaud on tuppa sattunud. Pärast naermist, vabandamist ja mitut kõnet lubati olukorraga tegeleda.

Meie läksime niikaua Tšehhi vastu sparrima teemat THP a world in which Truth and Reconciliation Commisions were created to deal with the aftermaths of the Yugoslav War instead of the ICTY. Kuigi oli tunda, et kõik väitlejad olid pikast päevast väsinud, läks sparr siiski suht hästi (loe: kaasus töötab, ei pea uut kirjutama). Plaan oli kiirelt vahetada riided ja siis minna õhtust sööma. Tuppa tagasi minnes, vaatas meile jätkuvalt vastu kurikuulus massaažilaud. Sööma minnes hüppasime jälle administraatori juurest läbi, et oma muret meelde tuletada - Lola on lühike küll, aga tüdruk võiks siiski saada voodis magada. Administraator jälle vabandas ja helistas, et asja uurida. Kui Mirteli Serbia/Vene keele oskus teda alt ei vedanud, kostus lause: "Otsige üles, kust teil see kušett kadunud on ja viige sinna tuppa voodi!" Poiste toas ööbivat Iirlasest ei olnud kippu ega kõppu, seega eeldasime, et magamine on lihtsalt ümber tõstetud.

Pärast burgeriputkas einestamist jõudsime tagasi hotelli ja *trummipõrin palun* massaažilaud on jätkuvalt alles. Selleks hetkeks oli kell saanud 20 ja tegelt tahtsime vaikselt magama minna. Lõpuks tuldi meie voodiprobleemi lahendama ja Lola sai lahtikäiva voodi, sh koos madratsite ja voodilinadega! Arp, Richard ja Mirtel käisid veel õhtul nautimas gym + swimming pool võimalusi nautimas ja seejärel oli magama minek. Kui poisid tuppa tagasi jõudsid, oli seal kadunud Iirlane. Nüüd hakkasid nemad voodiprobleemidega tegelema, sest Iirlane oli toas ilma lisavoodita. Kusjuures, me ei ole kindlad, kas see voodi lõpuks jõudis sinna tuppa, sest hetkel on kell 10:20 ja voodi kohta uudiseid ei ole. Voodis pikutades (ja blogipostitust kirjutades) hakkas järsku helisema tüdrukute toa telefon. Mõtlesime natuke aega ja otsustasime siis vastu võtta.

Mirtel: "Hello???"

Telefon: (serbia/vene aksendiga) "Hello, this is security. You pressed the red button, is everything okay?"

Mirtel: "Yes everything is okay, but we did not press a button."

Telefon: "Well you did, is everything okay?"

Mirtel: "Yes we are fine, thank you"

*kõne katkeb*

Igatahes 0 ideed, mis nuppu me vajutasime/ei vajutanud, aga tore näha, et inimesed hoolivad. Homme on speaker briefing väitlejatele ja judge test kohtunikele. Õhtul toimub opening ceremony ja juba ülehomme hakkame väitlema!!! Praegu paneme tuled kustu ja magame ennast välja, oleme üliväsinud sh kui blogipostituses on kirjavigu, siis sorrrrriiiii