Blogipostitus kajastab teile viimase kahe päeva sündmusi.
Eile, ehk kolmapäeval, toimusid kõik adminstratiivsed osad, nagu kõnelejatele seletamine, mis loom see WSDC formaat on ja mis tagajärg on sellel, kui sa teed väitluse ajal ümberlükete asemel isiklikke solvanguid. Muuhulgas saime teada, et kohtunik on sunnitud kuulama parasjagu pukki astunud kõnelejat kuni 8.30ni (!). Kuid meile toonitati, et kui keegi seda järjepidevalt ära kasutab, siis järgnevad mingisugused arbitraarsed veel-väljamõtlemata-tagajärjed, nagu “me tuleme räägime teiega”. Eks näis, kas ja kuidas see mõjutab ülejäänud turniiri käiku.
Ei saa mainimata jätta kui kohutavalt, surmavalt, põrgulaastavalt palav siin on! Õues on u 40 soojakraadi, aga kuna tegemist on klassikalise “betooni džungliga” siis kogu aeg on igal pool väga palav. Ülikoolis, kus me väitleme, ei ole paljudes klassiruumides konditsioneeri ning akende avamine on mõttetu, sest õues on veel palavam kui sees. Ühesõnaga, pole võitjaid, on ainult kaotajad, kellel on armetult palav. Ühel hetkel võis silmanurgast märgata vabatahtlike mööda koolimaja ringi tassimas konditsioneere, kuid järgmisel päeval, meie kahjuks, saime teada, et ülikooli elektrivõrk ei ole kõikvõimas ning paljusid ruume siiski ei saa jahutada.
Pärast administratiivset tööd kirjutasime hoogsalt oma viimased kaasused lõpuni ning printisime need hingehinna eest hotellis välja (20s leht, mis on palju võrreldes nt tartu ülikooli raamatukogu u 3s-ga). Vähemalt mugav ja kindla peale minek!
Esimese päeva lõpus leidis aset uhke avatseremoonia. Sinna sõidutati meid u 20 minutit bussiga, mille vältel saime nautida veel Belgradi kauneid vaateid. Tseremoonia leidis aset katuseterrassil, kus väitlejatele pakuti palju toredaid limonaade. Kohal olid ka turvamehed, kes olid valmis tegelema väitlejatega, kes peaksid julgema tarbida alkoholi. Nimelt on igal inimesel kaelakaart, kus taga on peale nende toidueelistuse ja allergiate, kirjas, kas nad võivad juua alkoholi või ei - eeskirjad on ranged. (Sõnastus on: “I am allowed to drink alcohol” ning siis on vastavalt ristike “yes” või “no” lahtris.)
Tseremoonial saime kuulda praeguste WSDC korraldajate enda teekonnast väitlusmaastikul, 2011 aasta võitja kommentaare sellest, kuidas võitmine tegelikult ei ole oluline ning nautida, nagu meie nimetasime selle,“pifimuusikat”. Lisaks oli meile lubatud, et avatseremoonial saab ka süüa. Meid sõidutati sinna kohale kell 19 ning alles kaks tundi hiljem, mis ilmselt igas muus olukorras poleks meid häirinud, kuid lõunast oli möödas liiga pikk aeg, toodi meile süüa. Tolles hetkes, tuleb tunnistada, andsime teistele kinnitust, et Eestisse jõudis elekter veidi enne aastat 2007 ning et meil peab olema parasjagu käsil mõni suurem näljahäda. Olime ainsad ja ka esimesed, kes otsustasid, et me ei lähe teistega näputoidu vaagnate üle kaklema, vaid kaaperdame isiklikule lauale hoopis kaks kandikut. Veidi barbaarne, aga kõht sai täis.
Neljapäeval leidsid aset esimesed kaks vooru ettevalmistatud teemadel ja pooltel. Enne seda saime veelkord istuda kuumas hapnikuta auditooriumis ning kuulata, kuidas turniiridirektor seletab turniiridirektori asju (loodame, et Martin kuulas rohkem kui meie!). Esimeses voorus olime eitus Prantsusmaa vastu teemal “THS strict state secularism* in Western Liberal Democracies (*this includes prohibiting religious symbols in public spaces, not providing funding to religious schools and charities, not having an official state religion, etc)”. Palava vooru võitsime tulemusega 3-0. Tuleb siiski välja, et Prantsusmaa, kes on peamine näide strict state secularismist, ei tea, miks nende riik võib inimeste usuvabadusi piirata, aga see selleks. Suur aplaus meie tiimile, kes suutis ruumis, mis halval päeval ei jääks alla ühele eesti saunale, mõista, mis väitluses toimus. Sõna otseses mõttes higi tilkus ning hea, et keegi lõplikult tooli külge kinni ei kleepunud.
Enne teist vooru saime kogeda ühte korralikku balkanilõunat, milleks oli kolm tükki liha ja mõni tükk loterii-suvikõrvitsat. (Auväärselt mainiksin siinkohal, et antud artikli autor (Mia) sõi rohkem liha ja tegi seda kiiremini kui Arp HT, keda tol hetkel isegi suur Pärnu näljahäda ei suutnud motiveerima sööma seda kuiva käntsakat). Hiljem saime teada, et neile, kellele oli määratud halal toit, pakuti kõigepealt valet, siis õiget, siis valet ja siis jälle õiget toitu - suur segadus. Hiljem me ka mõistsime miks, sest ka meil tekkis omavahel segadus, et kes sõi kana või kes sõi liha ja kas see liha üldse tegelikult oli kana või kas Mirtel ja Lola on langenud suuremat sorti päikesepiste ohvriks, et nad loomal ja linnul vahet ei tee. Lõpuks ei teagi, aga süüa saime.
Teises voorus olime jaatus Iirimaa vastu. Teema oli “THP a world where Truth and Reconciliation Commissions were established to deal with the aftermath of the Yugoslav wars rather than the ICTY”. Seekord oli meie ruumis märkimisväärselt rohkem õhku, kuid sellegipoolest oli vedelikukaotus suur. Higistasime nii nagu oleksime mõttespordi asemel mõnda päris sporti harrastanud - mine sa tea, äkki tärkas meis nüüd miski. Voorust lahkusime üllatavalt 2-1 võiduga. Selle taga oli peamiselt see, et suutsime iirlased piisavalt segadusse ajada, et keegi enam väga ei saanud aru, mis toimus. Vahet õnneks ei ole, sest võit on võit ja kaotus on kaotus ning ega keegi 3 kuu pärast nagunii ei mäleta, mis siin täpselt juhtus. Ainsaks murekohaks jääb vaene iirlane, kes jagab Arbu ja Richardiga tuba. Eks homme ole kuulda, kes kellele jalamassaaži tegi või joogi sisse midagi pistis.
Õhtusöögiks oli kolm friikartulit (me lugesime üle) ja gyro, mida Martin kutsus ebasobivalt kebabiks. Õnneks tollel hetkel polnud ühtegi serblast lähedal ning meid veel riigist välja ei saadeta. Võitu Iirimaa vastu tähistasime jäätisega, mis on ilmselt ka päeva kolmas parim hetk.
Pärast õhtusööki transportisid meid bussid jälle hotelli tagasi, kus saime nautida kohaliku SPA mõnusid, milleks on suur bassein ning kaks sauna. Kuna me tundsime, et päeval ei saanud veel piisavalt higistada, siis suundusime Vene (!) sauna, mille temperatuuriks oli märgitud 70-80°C. Kindlasti antud saun seda mõõtu välja ei andnud, sest ausalt öeldes oli seal jahe. Eestlaslikul kombel tundsime me, et seega on vaja leili visata, milleks me ka vahendid leidsime (plastist veetops). Meie psühholoogilise piinapingiga liitusid ka tšehhid, kellele saime pakkuda korralikku saunakultuuri. Kokkuvõtteks kaks asja: 1) tõestasime, et ida-eurooplased teavad, mis on argument; 2) laiendasime eesti kultuuri haardevälja.
No comments:
Post a Comment