Blogipostitus räägib meie seiklustest reedel, 19 juulil.
Teine väitluspäev koosnes kahest improvoorust. Juba hotellis aga teatati meile tähtsate nägudega, et nüüdsest lahkuvad bussid viieminutiste vahedega, mitte korraga. Nii saaksid kõik otse majja sisse minna, ja ei peaks õues päiksepistet saama. Me pole küll kindlad, äkki Põhja-Euroopas liigub aeg kiiremalt, aga siis kui 4 järjestikust bussi igal ristmikul kogu Belgradi liiklust ummistasid, siis meile nende vahede järgimisest küll muljet ei jäänud.
Kohale jõudes tõdesime, et nagu esmakordselt WSDC-d korraldavalt riigilt oodata, lükkus esimese vooru announce omajagu edasi. Takistusi oli omajagu. Paljud kohtunikud ei osanud kokku lugeda enda märgitud kõnelejapunkte, ning saatsid ära vigase matemaatikaga balloteid. Lisaks, mitmed tiimitreenerid ja teised mitteväitlejad ei saanud aru, kui neil paluti väitlejate juurest lahkuda, et me lõpuks teema teada saaks. Isegi kui lõpuks aru saadi, jäi hulgale maailma suurimatele väitlusninadele arusaamatuks kontsept “teine korrus”. “Kas see, kui ma kõmbin auditooriumis 4 rida kõrgemale, polegi siis piisav??”.Kui kõik vanainimesed meist 5 meetrit kõrgemale rõdule pagendatud said, saime ka lõpuks teema teada. Ajakava järgi oleks sellel hetkel pidanud ettevalmistusaeg otsas olema, ja juba käima jaatuse 3. kõne.
Päeva esimeses voorus kohtusime Singapuriga. Eitasime teemat “THW ban sports betting”. Olenemata sellest, et oleme sellel teemal eksperdid: tiimi kuulub kaks hasartmängijat, omajagu jalgpalli või ratsutamise fänne ning 5 vaest ida-eurooplast, pidime leppima 1-2 kaotusega. Otsus oli meile väga meeltmööda, sest Singapurilt ühe hääle ära võitmine on suur saavutus. Kerge kurbuse tõi küll moment, kui peakohtunike paneeli liige avaldas, et algselt olid 2 häält meie poolt, aga arutelu käigus üks neist siiski veendi ümber. Sellegipoolest, tulime voorust välja hea tujuga, ning olime õnnelikud fakti üle, et õhukonditsioneerid eksisteerivad.
Õhtuse vooru teemaks oli “THBT New Age Wellness culture has done more harm than good”. Meie olime jaataval poolel, vastaslaua taga istus Jaapani delegatsioon. Väitlus oli tuline ja tasavägine, ning seetõttu oli meile veidi üllatav kohtunike 3-0 otsus Jaapani kasuks. Okei, otsus otsuseks, aga tõsine segadus tekkis siis, kui otsust põhjendama hakati. Seletuse algus oli nii kaootiline, et pidime lausa üle küsima, kas ikka meie kaotasime või mitte. Arusaamatuks jäi ka see, kuidas lõpuks muutus väitluse põhiküsimuseks füüsiline tervis. Sellest räägiti viimase nelja-viie kõne jooksul kokku vaid paar minutit, ning kogu aur läks just teraapia ja viieminutiste eneseabivideote peale. Jaapan aga heastas selle emotsionaalse löögi (teatud piirini), kinkides igaühele lehviku, mis muutis meie reisi natuke vähem Põhja-Aafrika safariks, kui see varem oli.
Peale teist vooru kaalusime pikalt, kas Eesti viib kultuuriõhtule oma jonni ja tujutsemise (ehk me ei lähe kohale, ning lakume kodus haavu), kuid suurem osa meist siiski kohale jõudis. Toimumispaigaks oli suur siseruum, mis meenutas laoruumi, kus põrandaalused saksamaa metallibändid esineks. Terve katusealus oli täis välja tõstetud laudu, kuhu iga riik said panna peale oma lipu, ning jagada nende koduga seotud nänni – kleepse, komme, sinki ja palju muud. Hõivasime kiirelt endale laua ventilaatori kõrval, et me õhtu lõpuks praekaladeks ei muutuks (spoiler), aga Eesti natsionalismi oli vaese Serbia laua jaoks lihtsalt nii palju, et ta otsustas alla anda, ning pooleks murduda. Kui vabatahtlikud meid armetute nägudega lauda hoidmas nägid, koliti meid ümber, ja kinnitati, et tegemist oli siiski maja halvima lauaga, ning meie dieet pole probleemiga seotud. Teise katsega saime ka oma mandi ilusti lauale laotud. Serveerisime osalejatele ausat Eesti musta leiba, erinevaid näkileibu ja tohutu koguse erinevaid Kalevi komme. Meie salarelvaks oli aga KALA. Jõllitasime kurjalt oma pimedast nurgast mööda kõndivaid väitlejaid, kes murelike silmadega jälgisid meid oma suitsusärgi puhastamas. Kui meie kohtunikeduo oli kalad ära puhastanud, saime ka julgematele proovida anda (või noh, andsime seda, mida peale meie näljase pärnaka rünnakut alles oli). Särg oli suur hitt, paljud tulid maitsma, mõnedele ka täitsa meeldis. Lisaks leppisime ka koos kokku, et kõigile, kes meilt kala nime küsivad, vastame, et me ei tea. Meie müügimeheoskused oleks kindlalt kannatanud, kui me oleks üritanud kõigile pähe määrida toodet, mille ingliskeelne nimi on “Common Roach”. Me päriselt ei serveeri teile prussakaid, Eestis kala jaoks siiski raha jagub. Usaldage palun. Kogu õhtu jooksul lasti ka kõlaritest iga riigi välja valitud laule. Eesti valikusse kuulusid “Kõrvetab”ja “Saaremaa Valss” Peale kõigi teiste laudade läbivaatamist ja kogu maailma maiustuste kokku kogumist, oli maagiliselt kell juba 11 õhtul, ning liikusime tagasi hotelli. Magama jäime nii kiirelt, et blogipostitus lükkus edasi tulevikku.
No comments:
Post a Comment