hommik algas väga varakult, sest ajakava järgi pidi hommikusöök olema alates 6.30 kuni 7.30 (täiesti ebainimlik!). õnneks olles teiselt poolt maakera tulnud, olid meie kehad harjunud Eesti unerütmiga ja seetõttu ärkasid mõned õnnelikud ka varem. Maku sai oma toakaaslasele ja Martinile mängida kell 4 hommikul juba šamaanimuusikat (rise n shine). irooniline on see, et as i am writing this, kirub Maku seda toakaaslast selle eest, et ta nii vara ärkab ja veider on (vaata peeglisse bro). Riki sai särada juba 5st, ärgates suvalise heli peale, mis võis väga vabalt olla ülimalt ergas koristaja, kes pidi ilmtingimata uued rätikud meie tuppa viima.
kuna Panama valitsus otsustas, et mõned keskkooliõpilased on hoopis vähem olulisemad kui nende tähtsad diplomaat-onklid*, siis seetõttu jäi meie aeg algses hotellis üürikeseks ja pidime juba õhtul uude majutusasutusse liikuma. hommikul saime aga teada, et kohvri peame juba hommikul ära pakkima ja jätma nende valvsa hoole alla (vähemalt pikendati hommikusöögi aega).
nagu juba kombeks, oli korraldus taaskord tavapäraselt kohutav ja uimane. hommikusöögilauas kuulsime vähemalt 16 korda, et bussi A oodatatakse tiime Armeenia, Austraalia ja Ecuador. peagi olime siiski juba bussis ja sõitsime Panama Oxford International Schooli poole, et alustada väitlusi. announcementid sujusid kiiresti ja 1. voor algas enam-vähem õigel ajal (1h hilinemist on aktsepteeritav at this point).
vastaseks oli sel korral Peruu – ajalooliselt väga tugev tiim, kellel viimastel aastatel ei olnud eriti hästi läinud. meie poolt väitlesid Andreas, Kaspar ja Riki. oponendid andsid meile väga tasavägise väitluse, mis peegeldus ka 2-1 splitis, kus toolkohtunik hääletati välja – õnneks meie kasuks. olenemata sellest, et call oli close, saime siiski rõõmu tunda võidukast algusest. lisaks tasub mainida, et kooli peal räägiti R1 teemast kui selgelt eitusesse kaldu olevast, mistõttu on võit veel tsipake muljet avaldavam.
lõunasöök oli klassikaliselt meh ja jõudsime ka korraks käia kohalikus corner shopis, kus keset meie ostlemist tõi mingisugune ametnik kohtupaberid või midagi taolist poemüüja kätte, kes seejärel pettunult need ära peitis. ruumides oli õnneks olemas ka jahutus, mis tegi olemise väga meeldivaks võrreldes õues oleva saunaga.
teises voorus seisime silmitsi A-tasemel tiimiga ehk Indiaga. väitlesid Anni, Lola ja Riki. debatt oli väga tasavägine ja andsime Indiale väga tugeva võitluse vastu, kuid sellegipoolest lõpetasime vooru 0-3 kaotusega. olenemata tulemusest, ei saa kuidagi nördinud olla, sest kõik kolm kohtunikku ütlesid, et väitlus oli väga close ja Eesti tiimidele tuttav Rumeenia vanatädi oli öelnud, et proovis meile võidu kuidagi leida. siiski jäime seekord suurtele titaanidele alla, kuid tiimina saime juurde palju enesekindlust, et suudame palju korda saata see aasta.
peale väitlusi suundusime auditooriumisse, et kuulata bussiinfot. kuigi peaks midagi sellist olema vaid mõne minuti tegevus, kulus korraldajatel millegipärast 1.5h, sest nad ei suutnud lihtsalt kuidagi inimesi kuulama panna. käisime terve päeva uhkusega ringi Ukraina lipuga, et vastanduda agressorriigile venemaale. tore oli ka hiljem kuulda, et meie aktsiooniga liitusid ka Tšehhi ja Saksamaa (vist ka Armeenia?).
lõpuks viidi meid tagasi algsesse hotelli, et saaksime süüa taaskord kesist sööki ja seejärel muneda suures saalis, sest ilmselgelt tahavad tiimid pärast pikka päeva passida väga pikalt õhtusöögilauas. head tuju tekitas see, et venemaa sai kokku 0 võitu ja tõenäoliselt me nendega kokku ei satu.
tänaseks on joon alla tõmmatud ja juba homme kütame kaks improvooru. tsaukitsau
- andreas
PS. Maku siin: igaks juhuks mainin ära, et Andreas lõpetas kirjutamise meie eelmises hotellis. Sellele hetkele järgnes aga veel pea kolm tundi ootamist/passimist/läbirääkimisi, et uude hotelli jõuda… Kõige selle tõttu muudeti ka homse päeva schedule’it, nii et algse ajakava järgi pole seni toimunud veel ükski tegevus tänasel WSDC-l.
*hotellist lahkudes jäi mulje, et meie vanadesse tubadesse kolisid sisse hoopis jalgratturid…
