33 kraadi ja meie kõige lahedam kaotus

Täna oli kauaoodatud vaba päev. Eelneval õhtul olime kõik koos kokku leppinud, et lähme hommikusööki einestama. Ainsad, kes sinnamaani aga jõudsid oli Ellen ja Mia. Nende üllatuseks polnud hommikusöögile absoluutselt mingisugust järjekorda, peale nende oli sööklas veel viis inimest. Mia nautis läänelikku hommikusööki, mis koosnes järgnevatest asjadest: üks väike vorst, kolm viilu valget saia, mingisugused köögiviljad koorekastmes.

Peale hommikusööki, mille kõik teised üle lasid, üritasime ükshaaval teineteist maast lahti saada. Algsest lahkumisajast panime mööda kõigest pool tundi:). 

Võtsime seitsmekohalise takso Hanoi ooperimajja, seal saime kokku Heleriiniga. Liikusime edasi jõeäärde templit vaatama. Seal sees kahjuks ei tohtinud pilte teha, kuid sellegipoolest tuleb tõdeda, et tegemist oli väga suursuguse hoonega seest - kullast ja karrast puudust ei tulnud. 

Edasi suundusime sööma, sest kella kaheteistkümneks oli kõigil kõht väga tühi. Leidsime ühe turistidele suunatud koha, kus eine lõpus küllap koha omanik tuli meie juurde, küsis, kust me pärit oleme ning kirjutas automaatsesse tõlkemasinasse midagi sellest, et ta kunagi oli vaene ja nüüd ta in entrepreneur. (loodan, et see ei ole equity). Toit aga oli väga hea, ja ühe eestlase jaoks ka odav (4€ inimese kohta ja kõik said juua, süüa). 

Järgnevalt jäi trajektoorile Vietnami ajaloomuuseum, mis suuresti rääkis sellest kui tore on kommunism (saime kolhooside väitluseks õige mindseti!!) Muuseumis käik oli sedavõrd väsitav, et see läks raskeks. Edasi suundusime uhkesse katedraali, aga 33 kraadi lauspäike oli põhjamaalastele pisut palju seega läksime koju ja hakkasime preppima. Prep oli kergelt öeldes pingeline - kaasus oli katastroof (Mirtel draamatseb üle, tegelt oli mega OK) ja magama saime alles 2.30.

Hommikul väitlesid Arp, Kristjan, Mirtel Somaalimaa iseseisvuse vastu. Bermuda oli täitsa tubli, aga saime voorust 3:0 võidu! Väga lahe oli kuulata, kuidas vastased rääkisid ethosest ja pathosest, hea kultuuriline kogemus. Pärast väitlust selgus, et nende kolmas kõneleja tuleb järgmine suvi Eestisse, seega vahetasime kontakte ja lubasime ta Viru rappa ja Sveta baari viia!!

R6 läksime vastu kerge närvilisusega, selleks et murrangus osaleda peame võitma kõik oma voorud ja eksimiseka ruumi ei ole. Väitlesime Vietnami vastu THR the professionalization of sport, olime PROP. Väitluses tundsime end väga hästi, Vietnami esimene kõne rääkis täiesti teisest väitlusest ja nad ei olnud valmis, et läheme agressiivse raamiga peale. Võidulootus oli olemas ka väitluse lõpus. 

Otsust ootasime TUND AEGA. Ruumi uuesti sisse astudes istus toolkohtunik paneelist umbes 2 meetrit eemal ja oli silmnähtavalt endast väljas ja vihane. Mirtel sai sellel hetkel aru, et vist saime kaotuse, arvestades et IGAL splitil on meie poolt kas toolkohtunik või peakohtunike paneeli liige. Kaotasime 2:1 otsusega ja paneeli tagasiside ei rääkinud sellest väitlusest, ms ruumis toimus. Kuulates tagasisidet ja uusi ümberlükkeid, mida paneeli liige Vietnamile juurde mõtles tunnistab Mirtel ausalt, et hoidis pisaraid tagasi. 

Otsisime pärast väitlust Matija Pušniku üles, et tagasisidet saada ja leidsime ta vastaste treeneriga VÄGA agressiivselt vaidlemas (peaaegu karjumas, maksimaalne žestikuleerimine, jne). Selleks, et seda kõige paremini edasi anda on vaja toolkohtunikku tsiteerida:

“But the Opposition NEVER answers the mechanism Prop pushes from 1st speech to reply!” “In your best case you can barely mitigate their harms.” “This is the most cooked call I have ever seen” “I don’t know I might be crazy”. Matija tunnistas meile ausalt, et ta kakles meie eest tund aega - jah, me tegime ka vigu, aga ta uskus et see väitlus oli väga selge.

Vist ei ole vaja öelda, kui kurvad me olime, aga Matija sõnad tegid südame natuke soojemaks. Väitlejad läksid tagasi koju preppima, Anette läks peavalu ravima. Keset väga tihedat tööd saime Anettelt sõnumid - MA SAIN BALLOTID. MIDA (seda sõna ei tohi blogis öelda) MA TULEN KOHE TEIE JUURDE. Pärast VÄGA pikka 30 sekundit saime teada, et Matija pani meile võidu 20 speakerpunktiga ja ilmselgelt oli meie päris punktidele juurde lisatud mõned haletsusest. Oleme ekstreemselt tänulikud ja see on tohutult armas!

Homme anname endast jätkuvalt parima!

rrrrraaauggh

21.07 – vähemasti kaks ballot’it

Tänasel väitluspäeval oli kavas kaks improvooru. Päeva esimeses pooles olime eitus ja väitlesime (Arp, Kristjan, Mirtel) Taiwani vastu teemat „THO internet gurus selling their own products and services“. Opositsioonist kindlasti ebaintuitiivsemat sorti teema, kuid klopsisime toimeka prepi jooksul kokku üsna viisaka kaasuse. 

Väitlus oli tihe rebimine, tõeliselt hea kvaliteediga ja täpselt selline, kus saab tulistada, vuristada ning nautida. Võidulootust isegi jagus ja oli hetki, kus taiwanlased paistsid üsna närvis olevat (muide, nad said lausa oma lipu all väidelda). Kahjuks selle vooru siiski kaotasime otsusega 2:1, aga toolkohtunik hääletas meie poolt (ehk me tegelikult võitsime). Kuigi mõne jaoks oli meeleolu pisut nukker, läksime järgmisesse vooru võrdlemisi entusiastlikult.

Neljas voor kuulutati välja – võite ette kujutada meie kõigi rõõmu, kui ekraanilt vaatas vastu feminismi teema!! (This House believes that the feminist movement should promote the maximisation of individual development and empowerment over solidarity among women.) Kusjuures terve saal plaksutas ja hõiskas, väga armas moment. Kahjuks ei saanud Eesti välja panna feministlikku tiimikoosseisu ehk propis väitlesid Mia, Kristjan ja Ellen Argentiina vastu (nagu enne mainitud, olid lootused laes!).

Ettevalmistus vooruks läks väga hästi ja tunne oli super (kindlust lisas veel seegi, et Mirtel, Kristjan, Ellen ja Mia olid põhimõtteliselt sama teemat SSE Riia turniiril väidelnud ning võitnud kõik oma ruumi väitlused). Kahjuks ei kesta ükski hea asi igavesti ja sealne õnn Hanois ei kordunud. Kumbki tiim head tööd ei teinud ning kaotasime taas 2:1 otsusega. Saime ausat kriitikat, kuid tõsiasi, et WSDC peakohtunike paneeli liige hääletas meie poolt, jättis asjast siiski kahetsusväärse mulje. Oleksime võinud võita, aga teeme seda järelikult siis ülehomme!

Õhtul ootas meid Vietnam night, kus saime nautida traditsiooniliseid toite ja tegevusi. Soolane suupoolis oli (nagu alati) täiesti vapustav, kuid magustoit huvitavamat sorti. Üks magustoitudest oli tarretis, millel lihtsalt ei olnud maitset, seega järeldasime, et seda tuleks süüa mõne kastme või meega, mis olukorda parandaks (kuid paraku eriti ei parandanud). Teine magustoit oli frititud seesamipall, mis maitses suurepäraselt, aga polnud piisavalt magus, et üks keskmine informeeritud valija seda tõeliseks magustoiduks peaks. 

Kõige intrigeerivam oli frititud kook: Mirtel tundis seal korraga nii karamelli, datli, pontšikut KUI KA bataadifriika maitset; Ellen ei olnud selle kriitikaga päri, aga nõustus, et kook on omapärane ja päris hea. Kristjani püüe kolmandat tükki haarata jäi edutuks – kook sai otsa ja kokk pakkis kähku mõned viimased tükid omale kilekotikesse kaasa. Arvestades magustoidu kütkestavusega, ei saa teda kuidagimoodi selles süüdistada.

Pärast õhtusööki nautisime karaoket ning Mia rõõmuks kuulsime ka Taylor Swifti!! Anette pidi kogu aja olema hästi olulisel koosolekul, meie nautisime samal ajal aga oma 29-kraadist õhtut ja jalutasime ülikoolilinnaku roosiaias. Väikesel tiirul väljapoole koduse Vini ülikooli aeda, külastasime nii mahajäetud 38-korruselisi maju kui (salamisi luulelisele ettemääratusele lootes) kauplust Win Supermarket. 

Tuleb ka ära mainida, et nii ülikool kui ka selle linnak on vapustavad. Asutus ise on kõigest 3-4 aastat vana, kuid väga grandioosne - hooned on neoklassitsistlikus stiilis ning ei näe karvavõrdki välja nagu nad oleks hiljaaegu ehitatud. Peale kauni roosiaia, mida – tuleb tunnistada – polnud kõige parem peaaegu kottpimedas imetleda, on siin ka veel töövõimetu purskkaev (kusjuures Kristjan tahtis oma tasuta gmailiga kirjutada ülikoolile, et vee valamine lähkrist vahetataks veini vastu välja), metsalaadne toode, palju skulptuure ning suursugused väravad. 

Olime juba blogiga lõpetanud ja vaikselt magama sättinud kui järsku kõlas üle terve õpilaskodu kõvahäälne alarm. Enamus inimesi (va Mirtel ja Arp) kogunes kurjahäälse Vietnamikeelse jutu peale korisoridesse. Mirtel seevastu magas läbi alarmi ja see kulmineerus sellega, et Anette kiskus talt tekki pealt ära, et neiu end jalgadele ajaks. Arp ei ärganudki, magas terve aja. Discordis levis gossip, et mõnes korteris oli tunda suitsuhaisu (linnakus on suitsetamine keelatud), kuid lõpuks kirjutati vabanduskiri - keegi oli käinud hästi kuuma duši all ja suitsuandur läks sellest tööle. Selleks, et oleks rohkem draamat ja kõlakaid, meie usume esimest varianti :Dd

Homme naudime vaba päeva ja otsime Hanoi vanalinnast oma ajurakud üles. Vähemasti kaks ballot’it tõime täna Eesti arvele juurde. Järelejäänud voorudes pole muud valikut kui võita – sõdime vapralt edasi! 

rrraughh

20.07 – Win some, lose some ja väga palju süüa

WSDC avapauk on kõlanud! Täna algasid esimesed voorud, millest võitsime esimese, kaotasime teise ja õhtu lõpuks peeti avatseremoonia ka maha.

Päev algas peale rohkem või vähem unetut ööd (Mia ärkas vähemalt 3 korda üles, et AC-d sisse ja siis uuesti välja lülitada, Ellenit valdas umbes südaööst alates hiiliv tunne, et ta on sisse maganud, Kristjan seevastu magas nagu imik) järjekordse massiivse supiportsjoniga. 

Hommikusöögi lõpuks oli üritus juba ajakavast maas, programmis aga järgmiseks ette nähtud ülikooli tuur ning väitluseelne briifing. Õppisime, et sel WSDC-l pole lubatud öelda vahemärkusena „Clarification?“, samuti et nii alkoholi tarbimine kui pahatahtlikud naljad leiavad karmi karistuse. Veel saime teada, et kui keegi vastastiimist enda kõne teha ei saa, antakse talle automaatsed 60 spiikripunkti, ent low-point win endiselt võimalik ei ole. Loo moraal: äkitselt haigestunud liikmega tiimile kaotada ei tohi.

Esimene voor (THBT the World Bank Group should adopt a one-country-one-vote system, väitlesime eitust Itaalia vastu), oli pingeline, ent päädis rõõmustava 2:1 otsusega meie kasuks. Veelgi armsam oli toolkohtuniku tagasiside – vist esimest korda ei heidetud meile ette vähest emotsionaalsust, selle asemel kiideti analüüsi ja kästi enesekindlamalt öelda, et vastastiim eksib. Veidi piinlik oli siiski, sest Bangladeshist pärit kohtunik tähendas muiates peale seda, kui olime tund aega Bangladeshi laenu edulugu kiitnud, et tema riigile sellest küll kasu polnud. Kokkuvõttes lahkusime turniiri esimese võidu ja hulga toetavate näpunäidetega. 

Kummaline hübriidne päevakava, millega üritati katta nii tänase võistluspäeva kui eilse taifuuni tõttu toimumata jäänud tutvustuspäeva jutupunkte, jätkus lõunasöögi ning seejärel Vini ülikooli promominutitega. Saime kõik kustukummi, reklaamlehtede ja mitme pika kõne võrra rikkamaks.  Tuleb välja, et ülikool on vaid nelja-aastane ning et kõikide WSDC väitlejate jaoks on avalduse esitamine tasuta (!). 

Teine voor (THS the use of the nine planetary boundaries framework, väitlesime jaatust Filipiinide vastu) oli karmimat sorti. Rabelesime küll kõvasti ja salamisi oleks ehk ballot’it lootnud, aga lõpptulemuseks sai siiski 0:3 otsus meie kahjuks. Aga pole hullu, sest kogemus oli sellegipoolest vahva ja pealegi kuulis Kristjan hiljem koridoris, kuidas filipiinlased teistele rääkisid, et Team Estonia oli tugev vastane olnud. Otsustame uskuda, et see polnud lihtsalt viisakas vastus. :D 

Lakkusime umbes veerand tundi haavu, kui selgus, et pidulikku avagalat on ajakavas ettepoole tõstetud. Kontsad, triiksärgid ja meik said rabinal jalga-selga-näkku ja juba jälle oli minek. Õigel ajal me küll kohale ei jõudnud, aga mis sa ikka loodad kui kirjutad kell 18.03, et 18.15 peab aulas kohal olema (korraldajate massiivne viga) Tuleb tõdeda, et üritus oli vägev – meie armsal Anettel olid pisarad silmis, kõigil teistel jooksid külmavärinad selga mööda üles-alla. Peale tõesti üllatavalt karismaatiliste kõnede (ju vist väitlusvõistlus ikkagi), hõlmas see endas erakordselt lõbusat vietnamipärast tantsušõud, performatiivseid etenduskunste (kui järgmine kord kahtlasesse olukorda satume, teame, et tuleb teine inimene lihtsalt kaelapidi pikali hüpata:)), dramaatilist promovideot ja uhket tulevärki.

Päevale pani punkti pidusöök spordisaalis. Korvpallikorvide alla olid kaetud lauad kõigile osavõtjatele – pole vist tarvis öelda, et oli lämmatavalt palav. Toit oli vaimustav, isegi kala, kes nägi välja erakordselt ebafotogeeniline. Kahjuks sai palavus ja toidu hulk meist siiski jagu, laud, mis meist maha jäi, tundus endiselt üsna puutumata.

Nagu eilegi, oleme kõik elevil, et magama jääda – ja homme kahes improvoorus tuld anda!

WSDC 2023 1. päev

 17. juulil alustasime oma kauaoodatud reisi Vietnami. Päev enne lennujaama minemist oli pisut stressirohke, kuna Kristjani viisa polnud veel kohale jõudnud. Kontakteerusime nii WSDC korraldustiimiga kui ka Eesti välisministeeriumiga - andsime endast kõik, et saaksime koos üle piiri. Tallinna lennujaamas saime ilusti pardkaardid kätte, vaid Kristjanil läks passikontrollis kauem kui teistel (ja seda seekord trotsliku passimasina süü tõttu). 

Istanbulis saime head uudised - viisa on olemas!!! (Suure töö tulemusena oli neid Kristjani nimele nüüd lausa kaks.) Sättisime ennast mõnusasti kunsttaimede vahele preppima, muuseas pidasime paar minutit nõu, kuidas aidata SIM-kaarti telefoni sisestada üritavat kaasreisijat (vastus: Anette kõrvarõngas). Õige pea saime ka halvad uudised. Nimelt, Vietnamis on taifuun ning lend on edasi lükkunud viis tundi. Meie jaoks tähendas see, et peame varasema üheksa tunni asemel veetma lennujaamas 14 tundi. Seadsime sammud Turkish Airlines'i juurde, et aru saada, kas meile antakse hotell, sest jõudsime kohale kell 16.05 ja Hanoisse läks lend kell 6.50 hommikul.

Esimese hooga öeldi meile, et saame ainult toidu ja muuga peame ise hakkama saama, seega hakkasime netist uurima, kas see on tegelikult tõsi, sest ideaalis oleksime tahtnud hotellis magada.

Hotelli peaksime saama kolmel põhjusel:

1. Lend hilineb rohkem kui üheksa tundi - okei, see kriteerium ei ole täidetud

2. Kahe lennu vahel on passimine pikem kui 12 tundi - ilusti täidetud 

3. Tänu hilinemisele jääb kahe lennu vahele üks öö - tehniliselt täidetud AGA meie lend lahkus algselt kell 01.50 ehk definitsiooni järgi on tegemist juba järgmise päevaga ja öö vahele ei jäänud.

Saime läbi Messengeri Martin Küüsmaalt kinnitust, et meie soov hotelli saada on õigustatud ja peaksime vaidlema minema. Valmistasime oma kaasuse ette, aga kahjuks me ei olnud edukad ja lahkusime kõigest toidutalongiga.

Nälg ja väsimus olid meeletud, seega läksime sööma ning otsustasime helistada Swedbanki, kust olime endale kindlustuse teinud. Anettele öeldi, et nemad meid ei aita, aga Heleriinile korvati 150 euro väärtuses kulud. Mirtel helistas uuesti Swedpanka ja saime ka meie 150 eurose korvamise! Seetõttu saime endale hinge hinna eest soetada lounge'i pääsmed. Prestiižne lounge oli paljulubav, kuid pidime lõpuks pettuma, sest suursuguselt lubatud nö uinaku-alas polnud ühtegi vaba magamiskohta. Seega pidime veetma öö toolidel eriti "mugavates" asendites. Peale selle saime hiljem aru, et härrasmees, kellelt oma sissepääsu piletid saime, oli teinud veidikene sahker-mahkrit. Selle asmel, et meie pardakaarte ühendada nende süsteemi, siis ta lasi meid ukselt sisse silmapilgutuse peale.  Õnneks saime hommikul probleemideta lennule. 

Vietnamis ootasime immigratsiooni järjekorras ja märkasime naist, kellel oli silt nimega Suuder Krijan. Saatsime Kristjani tema juurde ja vaatasime, kuidas ta ametliku moega prouaga kaugustesse kõnnib. Hetke pärast saime teada, et Kristjanil on kõik okei ning ta saadeti üle piiri pagasijärjekorda. Mingisuguse segase lennujaamabürokraatia käigus tehti Kristjanist esmalt pilt (poseerimine oli kusjuures lubatud), seejärel vahetas eelmainitud proua ühe unise ametnikuga paar sõna ning viimaks toimetati Hiina kodanikele mõeldud passikontrolli. Hiina kodakondsuse puudumine ei paistnud piiriohvitseri kaugeltki häirivat ja peagi kaunistasid passi kaks punast templit. 

Teised ootasid järjekorras ilusa tund aega, seega loo moraal - lihtsam on minna kohale ilma viisata! :D 

Majutusse viivat bussi ootasime samuti omajagu aega, kuna torm oli kõik graafiku sassi ajanud, aga kohaliku aja järgi öösel kella kolme paiku jõudsime edukalt Vini ülikooli. Esimesed muljed olid hoolimata kurnatusele vapustavad! Ülikoolilinnak on massiivne ja hooned hullult ilusad. Magada saime umbes neli tundi ning pidime uuesti üles ärkama ja hommikust sööma minema.

Hommikusöök oli pisut kultuurišokk - nimelt meenutas see rohkem lõunasööki ja portsjonid olid väga suured, aga toit oli fantastiliselt hea. Päeval tegevusi õnneks ei olnud ja saime teha kohe pärast sööki veel ühe uinaku, millega magasime kollektiivselt lõunasöögi maha. Anette pidi käima olulisel Team Manageri kohtumisel ja väitlejad on terve aja preppinud.

Homme väitleme kahte ettevalmistatud teemat - THBT the World Bank Group should adopt a one-country-one-vote system (oleme OPP ja väitleme Itaalia vastu), mida väitlevad Mia, Ellen, Mirtel ja THS the use of the nine planetary boundaries framework (oleme PROP ja Filipiinide vastu), mida väitlevad Ellen, Kristjan, Mia. Loodame parimat ja tegelikult tahaks juba magama minna, sest unevõlg 36 tunnisest reisiseiklusest on veel välja magamata.