WSDC 2019 lõpp!

Suure osa oma viimasest WSDC päevast veetsime Maku, Christina ja Triinuga Bangkok Central Bang Na Mall'is, et osta kinke ja süüa enam-vähem turvalist läänelikku toitu. Õhtul sõitsime tavapäraste kaunistatud karaoke-bussikestega Closing Ceremonyle. Prestiižses ja kristlikus St. Gabriel’s College’s pakuti õhtusööki ja konditsioneeriga saali. Kui väljast tulles tundus algul konditsioneer mõnus leevendus palavusele, siis peale mitut tundi saalis istumist pidime surnuks külmuma. Kuigi Christina laenas mulle paksu kampsunit, siis mul hakkas sellest hoolimata nii külm, et põgenesin õue sooja kätte. Teised olid vapramad ja pidasid vastu saalis kuni lõpuni, et kuulda, kuidas India võitis Kanadat. 

Küüsmaa arvas, et India võit oli nagu ilusa lõpuga filmis, kus hoolimata raskustest (üks nägemisvaegusega poiss ja üks ratastoolis poiss) ja eelmise aasta valusast kaotusest Hiinale, nad ikkagi said nii parima kõneleja auhinna kui ka meistritiitli.

Peale Closing Ceremonyt pidi Christina minema otse lennujaama. See oli suur seiklus, et talle taksot leida. Õhtul oli Bangkoki kesklinna kandis ummikud ning Grabi takso võttis kaua aega. Otsustasime siis kõndida tänavale välja, et taksot tellida, minul ja Triinul olid kontsad, kõigil olid pidulikud riided, Makul oli kotis sulav mangojäätis ja Christinal hiiglasuur kohver. Bangkoki tänavad olid katki, räpased ning meile tilkus vahete-vahel vihmavett rentslitest kaela. Kooli ees tänaval ei õnnestunud ühtegi taksot leida. Meie seltskond kõmpis siis suurema ristmikuni ning proovisime seal vehkida - endiselt tulutult. Lõpuks mina ja Küüsmaa jooksime seisvate autode kõrvalt ja vahelt, et leida vaba taksot, sest aega hakkas väheks jääma ja lennujaama saamisega oli kiire. Erik seisis teises tänava otsas taksosid püüdes. Olukord oli väga pingeline ning Christina oli lootust kaotamas, Küüsmaa seiklemine viierealise maantee keskel autode vahelt aga väga ohtlik, kuid rüütellik. Viimasel hetkel saabus Grab ja päästis päeva. Christina jõudis õigel ajal lennule.

Ülejäänud seltskond võttis ette teekonna lähimasse baari kilomeetri kaugusel. Kuna takso saamine oli keeruline, siis kõndisime. Lähim baar oli peaaegu inimtühi, aga täitsa meeldiv koht. Kuna mul oli ainukesena järgmisel varahommikul lend, jätsin kõigiga hüvasti ja sõitsin hotelli pakkima. Suure osa järele jäänus ööst veetsin Avana hotelli poolpimedas pesuruumis võõrastes riietes tuhnides, et oma riideid leida, mille olin pesemisele saatnud, ning mis lubatud ajaks pestud ei saanud. Sain riided siiski kätte ning asusin varahommikul tagasiteele. Triinu ja Küüsmaa reisisid edasi lõpuks Sri Lankale, Erik Ateeenasse EUDCile, Maku ja James AÜE ning Moskva kaudu ning Christina Austria kaudu kodumaale.

Suur tänu Erikule, kes meid toetas, aitas iga asjaga, rõõmustas meie üle ja meid julgustas normiks tõmbama. Küüsmaa oli meie reisi põhiorganisaator, kes meie kõikide viisade, dokumentide ja reisikavade eest hoolitses viimse detailini, selle eest oleme ka meeletult tänulikud!
Ja kõigile teistele ka aitäh, et oli tore!

Anniki

Viimane väitluspäev

Päev algas koledalt vara – buss pidi väljuma enne kaheksat, mis tähendas, et kõik olid pisut tusased ja pahased (v.a Erik, kes on alati PUMPED). Mina (James) olin endiselt haige ning hommikusöök koosnes minul ühest theraflust ja ühest pärmikapslist.

Finaalvoorud toimusid väga uhkes rahvusvahelises koolis, kus kõik oli uhkelt „ANGLO“ (ehk inglise keeles). Seal pidime veidikene passima nagu ikka väitlusturniiridel. Lõpuks jõudis aga aeg kohale, kus pidime tiimina kallile Erikule ja Martinile hüvasti jätma ja jäime kuulama, mis teema meid siis partial double-octo voorus ootab. Täitsa meeldivalt sai selleks „TH supports the right of indigenous peoples to have publicly funded schools with autonomy over curriculum, operations & educational philosophy.“ Meie olime jaatus.

Asusime siis kallale! Ettevalmistus läks täitsa hästi. Tegime kaasuse kolme argumendiga. Esimene neist rääkis sellest, et miks põlisrahvastel peaks olema õigus end isoleerida ja miks on koloniaalse ajalooga dominantsel rahval kohustus neile pakkuda autonoomsust. Teine argument oli praktiline ning tõestas, et miks nende gruppide poolt juhitud koolid oleks hariduslikult paremad kui riigi omad (kuna neil on paremad kultuurilised arusaamad, täiendavad õppekava ajalooga, mis on sellele grupile oluline, ning et nüüd ei jää poliitiline kapital ette, et nendele koolidele piisavalt tähelepanu ei pöörata). Kolmas argument tõestas, et miks vanemad suudavad alati oma laste osas paremaid otsuseid teha kui riik, kuna neil on rohkem infot, ja et riskiolukorras, kus nende lapsele võib kahju tulla, saab ainult vanem teha õige valiku. Väitlesid Triinu, Maku ja mina.

Napilt enne väitluse algust ütles meile Erik, et ajaksime kanadalased nutma. Proovisime sellega siis väitluses hakkama saada. Kaasus tuli meil hästi välja. Kanadalased alguses väitlesid üldse veidralt, öeldes, et nemad tahavad lihtsalt parandada neid koole ja parandada transpordivõimalusi (palun vaadake Youtube’ist kui palju nende esimene ja teine kõneleja kasutavad sõna „busing“). Nad üritasid ka väga kergekäeliselt eirata meie õigustuse argumenti öeldes, et õigustusel pole olulisust, kui sellel pole praktilisi kasusid. Maku lükkas teises kõnes need asjad väga tublisti ümber, öeldes, et me võime ka igasugu asju parandada, aga et oluline on see õigus, mida need kommuunid omavad, et ise endi kohta otsust teha. Kanada teine kõneleja tohutult hea ei olnud, rääkides miks need kommuunid ei suuda ega oska lihtsalt häid koole teha, et vesi pole seal puhas ja et kultuuriklassid on ka piisavad. Ta rääkis ka erinevatest „bandidest“, millest mina väga midagi aru ei saanud. Mina läksin ka siis kolmandat kõne tegema öeldes, et Kanada pole ikka veel midagi mõistlikku öelnud õigustuse osas ja et praktikas me ka võidame. Kahjuks oli Kanada kolmas kõneleja nende trump ja küll tema alles tuli tulistades välja. Järsku kolmandas opositsiooni kõnes tuli välja et need „bandid“ on väitluse kõige olulisem osa, kuna nendes hõimudes on erinevad „bandid“ ehk rühmitused (?), kellel on kõigil oma tahtmised ja nägemused, et mis on parimad ja et nad ei oska enam mingeid otsuseid vastu võtta ja et isegi kui võtavad, siis on see hõimupealike autoritaarsus, mis alati peale jääb. Selle kõnega olid sisulised kõned lõppenud. Maku tegi veel väga head tööd öeldes, et nende tiim ikka veel pole vastanud normaalselt meie õigustuse argumendile ja et praktika osas läks kolmas kõneleja oma enda tiimiga vastuollu öeldes, et inimesed võivad jääda oma kogukondadesse ja ei pea olema kiusatud, kuigi nende tiimiliin oli olnud seni integratsioon.

Väitlus lõppes ja tundsime end sellisena, et oli hästi läinud. Erik tuli vastu toreda näoga ja ütles „aaawwwww lapseeeeed“ ja tegi meile tugeva kalli. Kui läksime väitlustoast välja, siis ütles Erik, et meil on tema arust väga suur võimalus võita, millega Martin oli nõus. Isegi Maku arvas, et me peaks võitma, mida ei juhtu peaaegu kunagi. Veel innustust andis fakt, et nägime, kuidas Kanada üks kõige tugevamatest väitlejatest nuttis. Olime Eriku ülesandega hakkama saanud! Kohtunikud otsustasid ja rääkisid omavahel päris pikka aega, mis viitas sellele, et otsus oli split. Kui meid tagasi sisse kutsuti, siis hakkas chair (peakohtunik) tagasisidet andma. Ma korra piilusin tema lehekese peale ja nägin, et lehekesel oli kirjas, et Eesti võitis. Ma olin niiiiiii õnnelik, et olime teinud ära nii lahedale tiimile. Küll aga oli minu õnn lühidavõitu, kuna paar sekundit hiljem ütles chair, et olime 2-1 splitiga siiski kaotanud Kanadale (mis tähendab, et wingid olid mõlemad meie vastu hääletanud). Oeh. Nojah. Jäime see aasta ka siis nendesse partial double-octodesse kinni. Aga eks Kanada oli tubli tiim ja oli hea meel, et nad olid ikkagi edasi saanud (ja jõudsid lõpuks finaali!). Pärast küsisime ka veidi tagasisidet sellelt kohtunikult, kes meie poolt hääletas. Tema arust olime me selle õigustusega siiski väitluse lõpuks peale jäänud ja seetõttu oli ta meie poolt hääletanud. Pärast tuli aga ka välja, et ta võis olla pisut kallutatud meie tiimi poole, kuna talle meeldis minu aktsent :D Küüsmaaga olevat ta pidanud 10-minutilise vestluse minu ja minu keele kohta. Kui mõistusega ei võida hääli, siis vähemalt Briti keelega mõne ikka ümber veenab. Kusjuures, see oli ka seesama kohtunik, kes meile eelmisel aastal Peruu voorus hääle andis (ja andis mulle uskumatu 75, kuigi ma tegin oma WSDC ajaloo halvima kõne). Igatahes – WSDC oli meie jaoks nüüdseks väitlemise poolest läbi. Keegi meist tohutult õnnetu ei olnud, kuna olime siiski tubli turniiri teinud. Olime kaotanud ainult kõige parematele tiimidele (Hong Kong, Inglismaa, Singapur ja nüüd Kanada).

Otsustasime tiimiga päevaga midagi ette võtta, kuna oli alles lõuna. Läksime Bangkokki avastama <3 Sõitsime taksoga kesklinna. Seal oli palju pilte ja postreid Tai kuninga kohta, kuna teda armastavad tailased väga palju. Sattusime esialgu kuhugi turu peale, kus Maku tahtis veidi faire du shopping. Mina olin muidugi nõus. Teised läksid midagi muud tobedat sel ajal tegema. Makul oli lõpuks mõnus haul. Turult leidsime talle elevandipüksid, elevandisärgi (sellised Basic „I was in Asia“ riided). Muidugi saagi pärl oli üks Fjällräven Kånken, mis maksis ainult 18 eurot! Pärast tegime igasugu teste ning mina ja Maku oleme nüüdseks kindlad, et see pole praak, vaid ikka täitsa päris. Mingil hetkel saime muu salgaga kokku ja läksime Tai hõrgutisi ja jooke degusteerima. Üks hetk olime rahulikult põiktänaval nosimas, kui järsku lendasid meile peale lätlased! Sõbralikult tegid nad meiega juttu ja tulid meie kõrvale istuma ja tellisid endalegi joogid. Meie aga tublide eestlastena tegime kiired lõpud peale ja pistsime plehku uude kohta.

Õhtul oli WSDCl toredalt kavas kruiis. Läksime ka sinna. Ma sellest midagi huvitavat ei mäleta. Läksime peale ja nägime jõge. Üks hetk sai süüa. Veidi sai laulda karaoket, kuigi meie ei julgenud (mina tahtsin meie tiimilaulu laulda laivis, aga teised pole minusuguste häälepaeltega õnnistatud nii et see jäi kahjuks ära).

Pärast pikka ja stressirohket turniiri sai nüüd igatahes lõpuks puhata ja mina sain järgmisel päeval terve aja voodis veeta, üritades end ravida. Üldiselt aga jäin mina (ja ka teised) lõpptulemusega täitsa rahule.

James

Teine ja kolmas väitluspäev

Hei!

Mina, Erik ja James hakkame mõne tunni pärast Bangkoki lennujaama poole sõitma ning enne lahkumist tundus olevat paslik kirjutada üks blogipostitus. Seega kirjutan meie viimaste eelvoorude kohta. Teine väitluspäev algas väitlusega teemal THW break up Amazon. Tiimis olime mina, Triinu ja James, väitlesime jaatusest. Eelneval õhtul tegelesime selle kaasusega väga pikalt ja põhjalikult, kuna pärast sparri tuli välja, et meist kolmest sai teemast, poolest ja üldisemalt majandusest aru ainult Triinu. Seetõttu kirjutasime enne välja palju erinevaid ümberlükkeid ning mõtlesime välja viise oma argumentide kaitsmiseks. Õhtu lõpuks sain isegi mina juba aru mõistetest nagu monopolistic price ja suutsin mõtestada meie poolelt Amazoni ärimudelit. Hommikul olin siiski väga närvis ja pelgasin, et kaotan väitluse ajal kõik oma uued teadmised. Murelikkusele ei aidanud kaasa, et ballotitele nimesid kirjutades märkasin, et teemaks oli kirjutatud hoopis THW ban Amazon. Mõtlesime juba kohtunikke teavitama hakata, kuid kohtunikud märkasid ise viga ja tegid olukorra selgeks. Väitlus läks hästi ja me tegime oma kaasuse ära, kuid Iisrael oli samuti väga tubli. Pärast väitlust arvasime me, et ilmselt tuleb split, aga uskusime pigem, et meie kahjuks. Õnneks polnud meil õigus ja me võitsime splitiga! Selle võidu üle oli mul väga hea meel, sest me kulutasime niiii palju aega ja oli imeline tunda, et kogu töö oli seda väärt.
Pärast seda võitu teadsime, et võime minna üsna tugeva tiimi vastu. Mina ennustasin Inglismaad ja täpselt nii läkski. James oli väga elevil oma rahvuskaaslastega väitlemise üle, mina olin hoopiis väga närvis. Voor oli impro, teemaks umbes In post-conflict societies, THP giving amnesty to perpetrators of crimes instead of seeking prosecution. See oli ainuke improvoor, kus me tegime tõesti rumala kaasuse. Kasutasime eitusest peamiselt apartheidijärgse Lõuna-Aafrika näidet TRCst, mis on selge näide jaatusesse. Samas tegime õiged argumendid, mis lihtsalt strateegia/näidetega kokku ei sobinud. Inglismaa oli stilistiliselt ülilahe, kõik olid väga veenvad ja enesekindlad, panid toa kuulama. Lisaks oli neil väga palju näiteid ja nad andsid tohutult palju konteksti, mis nende kaasust kõvasti tugevdas. Oma kaasuse hoidmises olid nad ka väga consistent, märgates samal ajal kõiki meie pisikesi vigasid/võimalikke vastuolusid (vahel olid need küll veidi far-fetched/ainult pooleldi tõesed). Sisuliselt polnud nad just võrratud, aga kindlasti mitte kehvad. Erik tegi pärast väitlust meie rumaluse üle tublisti nalja ning me ootasime 0:3 kaotust. Kohtunike pika arutelu ajal hakkasime mõtlema, et äkki on meil võimalus ballot saada. Ja nii läkski! Ühe kohtuniku jaoks olid meie argumendid usutavamad ja intuitiivsemad kui Inglismaa omad. Pole küll parim põhjendus, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata. James sai ühelt Kasahstani kohtunikult väga põnevat isiklikku tagasisidet: mees rääkis, kuidas endised NSVLi riigid peavad kokku hoidma ja küsis Jamesi käest Eriku kontakte, et temalt Kasahstani tiimi jaoks nõu küsida. Väitlusest mees eriti aru ei saanud ja ütles põhjenduseks, et meie esimene argument oli gross ning ta ei saanud seega meile võitu panna. On naljakas mõelda, et kui selline loose cannon kohtunik oleks rõvedaks pidanud hoopis Inglismaa argumenti, oleksime me võitnud Inglismaad voorus, kus me ise ikka natuke mööda panime. 
Päeva viimane väitlus oli Šotimaa vastu teemal THW ban payday loans, mida väitlesime eitusest mina, Anniki ja James. Võrreldes Amazoniga sai see kaasus palju vähem tähelepanu ja minu jaoks tuli kuuenda vooru announce lausa ootamatult. Seda tunnet võis tekitada ka väsimus, kuna päevad WSDCl venivad ebavajalikult palju. Šotimaa oli pullup ehk tegelikult kahe võidu peal (meil oli 3), kuid nende native staatus ja kunagine edu tekitasid minus kindlasti hirmu. Samas teadsime, et nad ei saa olla imelised ja nad kahtlemata polnudki. Kaasuse poolest olid šotlased meist kindlasti kehvemad, kuid üllataval kombel polnud nad eriti head ka stiilis: kõned olid üsna igavad, palju oli kokutamist, erinevalt näiteks inglastest ei osanud nad oma sõnadega maailma illustreerida. Sarnaselt eelmisele väitlusele olime me ka seekord pisut rumalad ja tegime strateegiliselt kehvasti. Olime kaasusesse kirjutanud mõned võimalikud regulatsioonid, mille välja toomiseks otsustas James teha POI, sõnastades selle nii, et meie oleme nõus sellega, kui regulatsioonide tulemusena 90% payday loan provideritest uksed kinni panevad. Mina ja Anniki saime aru, et selline number on pisut liiast, mistõttu proovisin enda kõnes küsimust ümber sõnastada ning ütlesin, et pole hullu, kui 10st laenupakkujast üks alles jääb. Sain alles pärast väitlust aru, et kasutasin Jamesiga sama näidet ::)))))) Pärast väitlust olime siiski kindlad, et peaksime võitma, kuna meie argumentidega hakkasid nad tegelema alles kolmandas kõnes ja polnud muidu ka nii tugevad. Ometi tuli otsuseks jälle split, õnneks meie kasuks. Splitinud kohtunik ei osanud üldse põhjendust anda, mis seal ikka. See võit oli väga vajalik, kuna tähendas, et olime breigist ainult ühe võidu kaugusel, vastasel juhul oleksime pidanud kindlasti järgmisel päeval mõlemad voorud võitma. 

Eelvoorude viimasel päeval tabas meid ootamatu üllatus: Anniki oli jäänud haigeks. Hommikul sõitsime kõik koos bussiga väitluspaika, kuid üsna varsti võttis Niki takso, et hotelli tagasi sõita. Seega jäime neljakesi ootama uut improvooru teemat, et minna väitlema Lõuna-Aafrika vastu. Eelmine aasta võitsime me neid ning tänavu oli sama teinud Leedu tiim, mis ühest küljest leevendas pinget, kuid ajas samas (l)ootuseid veel kõrgemaks. Teemaks sai THW reserve seats in parliament to candidates under 30 vms, me olime eitus. Prep sujus hästi, kuni märkasime, et James põhimõtteliselt magas laual. Tuli välja, et ka teda kiusas mingit sorti kõhuviirus, mistõttu oli tal terve päev väga raske ja ebamugav. Läksime sellest hoolimata edasi ning saime kaasuse valmis. Väitlus oli iseenesest hea, Lõuna-Aafrika tiim oli okei, aga ei midagi erilist. Meie enda kaasus oli väga hea, aga mina ja James oleksime pärast Triinu kõnet võinud seda rohkem üles tuua, eriti kuna teine pool vastas vähe. Vahva apsakaga sai jälle hakkama James, kellelt küsiti kõne ajal, kas meie pool lõpetaks ära ka nt sookvoodid teatud riikides. Pärast pisukest mõtlemist vastas James “i guess” ehk lükkas kolmandas eituse kõnes ümber meie enda kaasuse (James enda meelest näitas kahe süsteemi vahelisi intrinsic erinevusi). Kohtunike otsuseid see viga vist siiski ei muutnud, kuid tulemuseks oli taaskord split võit meile. Selleks hetkeks olime me kõik väsinud/näljased/haiged/väga õnnelikud breikimise üle ning ei viitsinud küsida isiklikku tagasisidet, mistõttu ei oskaks ma isegi öelda, kes meie vastu hääletas, chairi jutust ei olnud tegelikult aru saada, mis oleks võinud otsuse meie kahjuks pöörata. Viimaseks väitluseks oli juba teada, et oleme breikinud, mis tegi olemise veidi lihtsamaks. See oli kindlasti abiks, kuna järgmiseks vastaseks osutus Singapur. Teema oli THW ban the practice of importing brides, teemaga kaasnes mingi infoslaid. Suutsime jälle välja mõelda väga hea kaasuse ning minu arvates ka väitlesime selles voorus tublilt, kuid ka Singapur oli hea ning seda just väitlustehniliselt: neil oli väga selge raam, kindlad näited, mehaanilised ümberlükked ja läbimõeldud argumendid. Meie andsime kohati umbkaudseid või puudulikke vastuseid mõnele nende argumentidest ning saime kohe järgmiselt Singapuri väitlejalt oma vea eest karistada. Samas tegid nad ise kohati rumalaid ümberlükkeid ning ei tegelenud meie tugevaima kaasusega, mistõttu lootsime saada vähemalt ballotit. Seda lootust toitsid kohtunike pikk arutelu ja Singapuri treeneri noogutamine meie kõnede ajal, kuid asjata - Singapur võitis 3:0. Kohtunike tagasiside oli loogiline, aga mõnes kohas jäi mulje, et Singapuri argumentidele anti rohkem krediiti kui meie omadele, ilma et selleks põhjust oleks olnud. Seda väitlust polnud kindlasti häbi kaotada, aga lootused olid kõrgemad kui reaalne tulemus. Pärast väitluseid sõitsime siiski rõõmsate tunnetega hotelli, kuna olime teist aastat järjest breikinud. Lisaks olime sel aastal ainuke Balti tiim, kes breikis, kuigi enne viimast vooru oli veel võimalus, et edasi pääsevad kõik kolm. Tähistamiseks otsustasime mina, Martin, Erik, Christina ja Triinu minna sööma kohalikku restorani. Erik oli terve reis rääkinud söögikohtadest, kus on ainult taikeelne menüü ja plastiktoolid - see koht täitis mõlemad kriteeriumid. Toit oli väga maitsev ja tõesti tundus olevat õige kohalik söögielamus. Meie tundlikud kõhud ei olnud selleks elamuseks aga võib-olla täiesti valmis, kuna Christinal hakkas kohe väga halb ja tagasiteel keskendus ta peamiselt ellu jäämisele, hotellis hakkas ka minu kõht valutama ja keerama. Triinu, Martin ja Erik läksid break night peole, mis pidi olema

suursugune neon party, kuid Triinu kirjeldas seda tühja toana, kus üks tüdruk (mööda) laulis. Pärast 

breikinud tiimide avalikustamist käisid kolm tervet haigeid innustamas ja tervendamas ning andsid teada, et järgmisel päeval ootab ees väitlus Kanada vastu. Kuidas meie seedetrakt vahtralehemaa parimate vastu väideldes hakkama sai, saate lugeda loodetavasti varsti-varsti!!!

P.S Väitluspäevade pingega tegelemiseks hakkasin mängima telefonimängu Helix Jump ning võtsin enda eesmärgiks jõuda 10 miljoni punktini. Lõpetan seda postitust Colombo lennujaamas ning võin uhkusega öelda, et olen saavutanud isikliku rekordi 12 430 011 punkti. Sometimes lose, always win. 

Päikest

Maku

WSDC 2019 1 väitluspäev & vaba päev

1 väitluspäev 

Esimene tõsine väitluspäev algas väga vara. Meie buss pidi alguses lahkuma hotellist kell 8.30, aga hommikul kell 8 avastasime, et buss lahkub 15 minutit varem. Pidime siis väga kiirelt hommikust sööma ning bussi jooksma. Bussid millega siin ringi liigume on omaette vaatamisväärsused, igal pool ripuvad kõlinad, värvilised ribad ning akende ees on roosad kardinad. Tegu on mingisuguste karaoke bussidega. Väitluspäevad toimuvad Assumption University campuses, mis on väga ekstravagantse arhitektuuriga. Campuses on ka enda kaubamaja, kus on ka Seven Eleven, see on ikka väga hea pood :) ning Cathedral of Knowledge, mis on üks väga väga kõrge torn. Anniki ütles, et tema 3-aastase MM kogemuse jooksul on see kõige ilusam venue, kus tema väidelnud on.  Nüüd natukene asjalikku juttu ka, nimelt esimeses voorus väitlesime Hongkongi vastu opist teemal: “THBT governments should actively prevent gentrification“. Maku, James ja Niki olid selles väitluses super tublid, aga kahjuks kaotasime 3-0, kuid me ei lasknud ennast sellest häirida ning liikusime järgmisesse vooru rõõmsa tujuga. 2 roundis teemal:“THBT the US National Security Agency should notify software manufacturers of all zero-day vulnerabilities in order for them to patch the defect“ võitsime Saudi-Araabiat 3-0. Selles väitluses tegi Christina enda MM debüüdi ning vanad kalad Maku ja James väitlesid ka. Kolmas voor oli improvoor ning teemaks oli “In art and popular culture, THBT creating new lead characters for minorities (e.g Hancock, Black Panther) is better than recasting them in existing roles already played by other actors/communities (e.g Ghostbusters, The Little Mermaid)”.  Maku, ütles et see oli üks tema lemmikuid teemasid, sest seal olid koos social justice ning pop-culture ning lisaks sai James selles väitluses kõigi oma Marveli teadmistega hiilata (neid on tal palju). Triinu tegi selles väitluses väga hea sisuga esimese kõne. Meie väitlesime propist. Ettevalmistus sujus meil väga hästi ning sellespärast võitsime me ka Taid 3-0. Erik oli väga uhke, ta suutis peale väitlust lisada ainult ühe ümberlükkepunkti ning ütles, et ta ei oleks ise osanud paremini teha. Oleme väga õnnelikud lapsed nüüd :) Kokkuvõttes lõpetasime esimese päeva edukalt 2 võidu ning 6 ballotiga. Kui on soovi vaadata meie väitlusi, saab seda teha, siin: https://www.youtube.com/user/MissT1717 . Lisaks teeb Erik live update, meie tegemiste kohta ka EVSi Facebooki grupis. 

Vaba päev

Täna oli meil vaba päev ning seda kasutasime järgmiste prepared motionite ettevalmistamiseks. Sparrisime Leedu vastu teemat „THW break up Amazon“ propist ning Slovakkia vastu teemat, et “THW ban payday loans” oppist. Peale mõlemat sparri muutsime oma kaasuseid paremaks ning arutelusid jätkus väga pikaks ajaks. Lõunaks sõime kõik hõrgutavaid McDonalds roogasid, mis muide Tais on imemaitsvad.  Homsele päevale lähme vastu tugevate kaasustega ning hea tujuga. Homme hommikul väitleme Iisraeli vastu Amazoni teemat. Edasi on power pairing ehk vastast veel ei tea. 

-Christina

2019 WSDC kohalejõudmine ja esimesed muljed

Eesti 2019 tiim on lõpuks jõudnud Bangkoki ehk siin on tagasivaade meie esimestele seiklustele:

Kuna kõikide eelduste kohaselt plaanis meie tiim sõita WSDCle Sri Lankale, algas meie reis juba pühapäeval rongisõiduga Narva. Jala Eesti-Vene piiri ületamine küll õnnestus, aga oli kindlasti raskendatud väga tugeva kelebarjääri ja Christina alaealisuse tõttu, mis kulmineerus Martini poolt tõlgitud küsimusega Christinale, et miks ta siis ikka vene keelt ei räägi. Õnneks aga lubas idanaaber meid oma riiki ja saime 200 rubla eest kuuekesi sõita Ivangorodi rongijaama keset metsa. Sealt saime juba istuda rongile ja sõita läbi öö Moskvasse, tehes tunnise vahepeatuse Peterburis, et osta jäätist ja kasutada tänavatel tasuta wifit.

Moskva lennujaamas saime taas kokku Annikiga, kes oli selleks ajaks lennanud üksi marsruudil Riia-Minsk-Moskva (ilma Valgevene viisata!), ehk Moskvas lennukile istudes olime kamba peale läbi käinud juba 4 eri riiki.

Layover AÜEs oleks olnud incomplete imelike pilkude ja ennast tähtsamaks pidavate vaheletrügivate meesteta. Kell 4 öösel jõudsime me lõpuks Colombo lennujaama ja enne hotelli magamaminekut pidime veel seisma ääretult pikas immigratsioonijärjekorras.

Järgmise päeva hommikusöögi (normaalsete inimeste lõunasöögi ajal) sai 4 meist süüa Colombo lennujaama business-loungeis. Ehk lõpuks, teisipäeva õhtuks, jõudsime me WSDC uude toimumispaika, Bangkoki. Seal aga meie reisiseiklused ei lõppenud, kuna lennujaamast hotelli sõites sai üks taksotäis meist valusalt tünga, kus teise takso 200 bahtise arve asemel pidime meie maksma 800 bahti :’( Aga siiski - 7 riiki ning 2 ja pool päeva hiljem jõudsime nii meie kui meie pagas õnnelikult hotelli.

Muid muljeid Taist:

Hotelli lobby esmamulje oli küll väga uhke, aga juba esimese päeva lähemal vaatlusel selgus, et lisaks igapärastlõunastele padukatele õues sajab vihma meil ka hotellis sees - vett voolab nii sööklas lampide vahelt kui lobbys laest. Veeühendusega on neil siin vist üldse kehvasti, sest (juba teist aastat!) läks tüdrukute toas vetsupott katki ja uputas terve vannitoa üle (see õnneks on nüüdseks (seni veel) korras).

Üldiselt on meil hotellis aga full vacay-mode, kus maku käib teiste riikidega sparrimas kimonos (hotelli hommikumantel) ja paljajalu. Basseinis ujuda oleme ka saanud.

Meile on väga muljet avaldanud ka kohalik toidukultuur. Hotelli- ja WSDC söögikordadel jäävad enamus meist küll nälga, aga proper local õhtusööki otsima minnes leidsime me üleni taikeelsete menüüdega koha, kus saime suvaliselt pildi järgi toiduaineid tellida ja neist ise supi kokku keeta. Väga maitsev oli. Kohalik 7-eleven on ka omaette vaatamisväärsus, kust 3 euro eest saime osta sushi ja keedumuna maitselisi krõpse, klaaspudelis redbulli ja duuriani jäätist. Lahedaid rohkem ja vähem kohalikke maiustusi sai Erik ka oma sünnipäeva hommikul maitsa, aga üksi koogike ei saanud kõrgemat hinnangut kui 7/10st ja mitte väga kohalik makroon oli ainuke, mis lõpuni söödud sai.

Väitlustest nii palju, et oleme siiani sparrinud Iisraeli ja Rumeeniaga ja pigem palju kohapeal preppinud. Homme väitleme Hong Kongi vastu gentrifikatsiooni takistamist oppist ja Saudi Araabia vastu NSA teemal propist. Õhtul on veel üks improvoor, aga vastaseid ei tea, kuna edasi on power-pairing süsteem. 

- Triinu