33 kraadi ja meie kõige lahedam kaotus

Täna oli kauaoodatud vaba päev. Eelneval õhtul olime kõik koos kokku leppinud, et lähme hommikusööki einestama. Ainsad, kes sinnamaani aga jõudsid oli Ellen ja Mia. Nende üllatuseks polnud hommikusöögile absoluutselt mingisugust järjekorda, peale nende oli sööklas veel viis inimest. Mia nautis läänelikku hommikusööki, mis koosnes järgnevatest asjadest: üks väike vorst, kolm viilu valget saia, mingisugused köögiviljad koorekastmes.

Peale hommikusööki, mille kõik teised üle lasid, üritasime ükshaaval teineteist maast lahti saada. Algsest lahkumisajast panime mööda kõigest pool tundi:). 

Võtsime seitsmekohalise takso Hanoi ooperimajja, seal saime kokku Heleriiniga. Liikusime edasi jõeäärde templit vaatama. Seal sees kahjuks ei tohtinud pilte teha, kuid sellegipoolest tuleb tõdeda, et tegemist oli väga suursuguse hoonega seest - kullast ja karrast puudust ei tulnud. 

Edasi suundusime sööma, sest kella kaheteistkümneks oli kõigil kõht väga tühi. Leidsime ühe turistidele suunatud koha, kus eine lõpus küllap koha omanik tuli meie juurde, küsis, kust me pärit oleme ning kirjutas automaatsesse tõlkemasinasse midagi sellest, et ta kunagi oli vaene ja nüüd ta in entrepreneur. (loodan, et see ei ole equity). Toit aga oli väga hea, ja ühe eestlase jaoks ka odav (4€ inimese kohta ja kõik said juua, süüa). 

Järgnevalt jäi trajektoorile Vietnami ajaloomuuseum, mis suuresti rääkis sellest kui tore on kommunism (saime kolhooside väitluseks õige mindseti!!) Muuseumis käik oli sedavõrd väsitav, et see läks raskeks. Edasi suundusime uhkesse katedraali, aga 33 kraadi lauspäike oli põhjamaalastele pisut palju seega läksime koju ja hakkasime preppima. Prep oli kergelt öeldes pingeline - kaasus oli katastroof (Mirtel draamatseb üle, tegelt oli mega OK) ja magama saime alles 2.30.

Hommikul väitlesid Arp, Kristjan, Mirtel Somaalimaa iseseisvuse vastu. Bermuda oli täitsa tubli, aga saime voorust 3:0 võidu! Väga lahe oli kuulata, kuidas vastased rääkisid ethosest ja pathosest, hea kultuuriline kogemus. Pärast väitlust selgus, et nende kolmas kõneleja tuleb järgmine suvi Eestisse, seega vahetasime kontakte ja lubasime ta Viru rappa ja Sveta baari viia!!

R6 läksime vastu kerge närvilisusega, selleks et murrangus osaleda peame võitma kõik oma voorud ja eksimiseka ruumi ei ole. Väitlesime Vietnami vastu THR the professionalization of sport, olime PROP. Väitluses tundsime end väga hästi, Vietnami esimene kõne rääkis täiesti teisest väitlusest ja nad ei olnud valmis, et läheme agressiivse raamiga peale. Võidulootus oli olemas ka väitluse lõpus. 

Otsust ootasime TUND AEGA. Ruumi uuesti sisse astudes istus toolkohtunik paneelist umbes 2 meetrit eemal ja oli silmnähtavalt endast väljas ja vihane. Mirtel sai sellel hetkel aru, et vist saime kaotuse, arvestades et IGAL splitil on meie poolt kas toolkohtunik või peakohtunike paneeli liige. Kaotasime 2:1 otsusega ja paneeli tagasiside ei rääkinud sellest väitlusest, ms ruumis toimus. Kuulates tagasisidet ja uusi ümberlükkeid, mida paneeli liige Vietnamile juurde mõtles tunnistab Mirtel ausalt, et hoidis pisaraid tagasi. 

Otsisime pärast väitlust Matija Pušniku üles, et tagasisidet saada ja leidsime ta vastaste treeneriga VÄGA agressiivselt vaidlemas (peaaegu karjumas, maksimaalne žestikuleerimine, jne). Selleks, et seda kõige paremini edasi anda on vaja toolkohtunikku tsiteerida:

“But the Opposition NEVER answers the mechanism Prop pushes from 1st speech to reply!” “In your best case you can barely mitigate their harms.” “This is the most cooked call I have ever seen” “I don’t know I might be crazy”. Matija tunnistas meile ausalt, et ta kakles meie eest tund aega - jah, me tegime ka vigu, aga ta uskus et see väitlus oli väga selge.

Vist ei ole vaja öelda, kui kurvad me olime, aga Matija sõnad tegid südame natuke soojemaks. Väitlejad läksid tagasi koju preppima, Anette läks peavalu ravima. Keset väga tihedat tööd saime Anettelt sõnumid - MA SAIN BALLOTID. MIDA (seda sõna ei tohi blogis öelda) MA TULEN KOHE TEIE JUURDE. Pärast VÄGA pikka 30 sekundit saime teada, et Matija pani meile võidu 20 speakerpunktiga ja ilmselgelt oli meie päris punktidele juurde lisatud mõned haletsusest. Oleme ekstreemselt tänulikud ja see on tohutult armas!

Homme anname endast jätkuvalt parima!

rrrrraaauggh

21.07 – vähemasti kaks ballot’it

Tänasel väitluspäeval oli kavas kaks improvooru. Päeva esimeses pooles olime eitus ja väitlesime (Arp, Kristjan, Mirtel) Taiwani vastu teemat „THO internet gurus selling their own products and services“. Opositsioonist kindlasti ebaintuitiivsemat sorti teema, kuid klopsisime toimeka prepi jooksul kokku üsna viisaka kaasuse. 

Väitlus oli tihe rebimine, tõeliselt hea kvaliteediga ja täpselt selline, kus saab tulistada, vuristada ning nautida. Võidulootust isegi jagus ja oli hetki, kus taiwanlased paistsid üsna närvis olevat (muide, nad said lausa oma lipu all väidelda). Kahjuks selle vooru siiski kaotasime otsusega 2:1, aga toolkohtunik hääletas meie poolt (ehk me tegelikult võitsime). Kuigi mõne jaoks oli meeleolu pisut nukker, läksime järgmisesse vooru võrdlemisi entusiastlikult.

Neljas voor kuulutati välja – võite ette kujutada meie kõigi rõõmu, kui ekraanilt vaatas vastu feminismi teema!! (This House believes that the feminist movement should promote the maximisation of individual development and empowerment over solidarity among women.) Kusjuures terve saal plaksutas ja hõiskas, väga armas moment. Kahjuks ei saanud Eesti välja panna feministlikku tiimikoosseisu ehk propis väitlesid Mia, Kristjan ja Ellen Argentiina vastu (nagu enne mainitud, olid lootused laes!).

Ettevalmistus vooruks läks väga hästi ja tunne oli super (kindlust lisas veel seegi, et Mirtel, Kristjan, Ellen ja Mia olid põhimõtteliselt sama teemat SSE Riia turniiril väidelnud ning võitnud kõik oma ruumi väitlused). Kahjuks ei kesta ükski hea asi igavesti ja sealne õnn Hanois ei kordunud. Kumbki tiim head tööd ei teinud ning kaotasime taas 2:1 otsusega. Saime ausat kriitikat, kuid tõsiasi, et WSDC peakohtunike paneeli liige hääletas meie poolt, jättis asjast siiski kahetsusväärse mulje. Oleksime võinud võita, aga teeme seda järelikult siis ülehomme!

Õhtul ootas meid Vietnam night, kus saime nautida traditsiooniliseid toite ja tegevusi. Soolane suupoolis oli (nagu alati) täiesti vapustav, kuid magustoit huvitavamat sorti. Üks magustoitudest oli tarretis, millel lihtsalt ei olnud maitset, seega järeldasime, et seda tuleks süüa mõne kastme või meega, mis olukorda parandaks (kuid paraku eriti ei parandanud). Teine magustoit oli frititud seesamipall, mis maitses suurepäraselt, aga polnud piisavalt magus, et üks keskmine informeeritud valija seda tõeliseks magustoiduks peaks. 

Kõige intrigeerivam oli frititud kook: Mirtel tundis seal korraga nii karamelli, datli, pontšikut KUI KA bataadifriika maitset; Ellen ei olnud selle kriitikaga päri, aga nõustus, et kook on omapärane ja päris hea. Kristjani püüe kolmandat tükki haarata jäi edutuks – kook sai otsa ja kokk pakkis kähku mõned viimased tükid omale kilekotikesse kaasa. Arvestades magustoidu kütkestavusega, ei saa teda kuidagimoodi selles süüdistada.

Pärast õhtusööki nautisime karaoket ning Mia rõõmuks kuulsime ka Taylor Swifti!! Anette pidi kogu aja olema hästi olulisel koosolekul, meie nautisime samal ajal aga oma 29-kraadist õhtut ja jalutasime ülikoolilinnaku roosiaias. Väikesel tiirul väljapoole koduse Vini ülikooli aeda, külastasime nii mahajäetud 38-korruselisi maju kui (salamisi luulelisele ettemääratusele lootes) kauplust Win Supermarket. 

Tuleb ka ära mainida, et nii ülikool kui ka selle linnak on vapustavad. Asutus ise on kõigest 3-4 aastat vana, kuid väga grandioosne - hooned on neoklassitsistlikus stiilis ning ei näe karvavõrdki välja nagu nad oleks hiljaaegu ehitatud. Peale kauni roosiaia, mida – tuleb tunnistada – polnud kõige parem peaaegu kottpimedas imetleda, on siin ka veel töövõimetu purskkaev (kusjuures Kristjan tahtis oma tasuta gmailiga kirjutada ülikoolile, et vee valamine lähkrist vahetataks veini vastu välja), metsalaadne toode, palju skulptuure ning suursugused väravad. 

Olime juba blogiga lõpetanud ja vaikselt magama sättinud kui järsku kõlas üle terve õpilaskodu kõvahäälne alarm. Enamus inimesi (va Mirtel ja Arp) kogunes kurjahäälse Vietnamikeelse jutu peale korisoridesse. Mirtel seevastu magas läbi alarmi ja see kulmineerus sellega, et Anette kiskus talt tekki pealt ära, et neiu end jalgadele ajaks. Arp ei ärganudki, magas terve aja. Discordis levis gossip, et mõnes korteris oli tunda suitsuhaisu (linnakus on suitsetamine keelatud), kuid lõpuks kirjutati vabanduskiri - keegi oli käinud hästi kuuma duši all ja suitsuandur läks sellest tööle. Selleks, et oleks rohkem draamat ja kõlakaid, meie usume esimest varianti :Dd

Homme naudime vaba päeva ja otsime Hanoi vanalinnast oma ajurakud üles. Vähemasti kaks ballot’it tõime täna Eesti arvele juurde. Järelejäänud voorudes pole muud valikut kui võita – sõdime vapralt edasi! 

rrraughh

20.07 – Win some, lose some ja väga palju süüa

WSDC avapauk on kõlanud! Täna algasid esimesed voorud, millest võitsime esimese, kaotasime teise ja õhtu lõpuks peeti avatseremoonia ka maha.

Päev algas peale rohkem või vähem unetut ööd (Mia ärkas vähemalt 3 korda üles, et AC-d sisse ja siis uuesti välja lülitada, Ellenit valdas umbes südaööst alates hiiliv tunne, et ta on sisse maganud, Kristjan seevastu magas nagu imik) järjekordse massiivse supiportsjoniga. 

Hommikusöögi lõpuks oli üritus juba ajakavast maas, programmis aga järgmiseks ette nähtud ülikooli tuur ning väitluseelne briifing. Õppisime, et sel WSDC-l pole lubatud öelda vahemärkusena „Clarification?“, samuti et nii alkoholi tarbimine kui pahatahtlikud naljad leiavad karmi karistuse. Veel saime teada, et kui keegi vastastiimist enda kõne teha ei saa, antakse talle automaatsed 60 spiikripunkti, ent low-point win endiselt võimalik ei ole. Loo moraal: äkitselt haigestunud liikmega tiimile kaotada ei tohi.

Esimene voor (THBT the World Bank Group should adopt a one-country-one-vote system, väitlesime eitust Itaalia vastu), oli pingeline, ent päädis rõõmustava 2:1 otsusega meie kasuks. Veelgi armsam oli toolkohtuniku tagasiside – vist esimest korda ei heidetud meile ette vähest emotsionaalsust, selle asemel kiideti analüüsi ja kästi enesekindlamalt öelda, et vastastiim eksib. Veidi piinlik oli siiski, sest Bangladeshist pärit kohtunik tähendas muiates peale seda, kui olime tund aega Bangladeshi laenu edulugu kiitnud, et tema riigile sellest küll kasu polnud. Kokkuvõttes lahkusime turniiri esimese võidu ja hulga toetavate näpunäidetega. 

Kummaline hübriidne päevakava, millega üritati katta nii tänase võistluspäeva kui eilse taifuuni tõttu toimumata jäänud tutvustuspäeva jutupunkte, jätkus lõunasöögi ning seejärel Vini ülikooli promominutitega. Saime kõik kustukummi, reklaamlehtede ja mitme pika kõne võrra rikkamaks.  Tuleb välja, et ülikool on vaid nelja-aastane ning et kõikide WSDC väitlejate jaoks on avalduse esitamine tasuta (!). 

Teine voor (THS the use of the nine planetary boundaries framework, väitlesime jaatust Filipiinide vastu) oli karmimat sorti. Rabelesime küll kõvasti ja salamisi oleks ehk ballot’it lootnud, aga lõpptulemuseks sai siiski 0:3 otsus meie kahjuks. Aga pole hullu, sest kogemus oli sellegipoolest vahva ja pealegi kuulis Kristjan hiljem koridoris, kuidas filipiinlased teistele rääkisid, et Team Estonia oli tugev vastane olnud. Otsustame uskuda, et see polnud lihtsalt viisakas vastus. :D 

Lakkusime umbes veerand tundi haavu, kui selgus, et pidulikku avagalat on ajakavas ettepoole tõstetud. Kontsad, triiksärgid ja meik said rabinal jalga-selga-näkku ja juba jälle oli minek. Õigel ajal me küll kohale ei jõudnud, aga mis sa ikka loodad kui kirjutad kell 18.03, et 18.15 peab aulas kohal olema (korraldajate massiivne viga) Tuleb tõdeda, et üritus oli vägev – meie armsal Anettel olid pisarad silmis, kõigil teistel jooksid külmavärinad selga mööda üles-alla. Peale tõesti üllatavalt karismaatiliste kõnede (ju vist väitlusvõistlus ikkagi), hõlmas see endas erakordselt lõbusat vietnamipärast tantsušõud, performatiivseid etenduskunste (kui järgmine kord kahtlasesse olukorda satume, teame, et tuleb teine inimene lihtsalt kaelapidi pikali hüpata:)), dramaatilist promovideot ja uhket tulevärki.

Päevale pani punkti pidusöök spordisaalis. Korvpallikorvide alla olid kaetud lauad kõigile osavõtjatele – pole vist tarvis öelda, et oli lämmatavalt palav. Toit oli vaimustav, isegi kala, kes nägi välja erakordselt ebafotogeeniline. Kahjuks sai palavus ja toidu hulk meist siiski jagu, laud, mis meist maha jäi, tundus endiselt üsna puutumata.

Nagu eilegi, oleme kõik elevil, et magama jääda – ja homme kahes improvoorus tuld anda!

WSDC 2023 1. päev

 17. juulil alustasime oma kauaoodatud reisi Vietnami. Päev enne lennujaama minemist oli pisut stressirohke, kuna Kristjani viisa polnud veel kohale jõudnud. Kontakteerusime nii WSDC korraldustiimiga kui ka Eesti välisministeeriumiga - andsime endast kõik, et saaksime koos üle piiri. Tallinna lennujaamas saime ilusti pardkaardid kätte, vaid Kristjanil läks passikontrollis kauem kui teistel (ja seda seekord trotsliku passimasina süü tõttu). 

Istanbulis saime head uudised - viisa on olemas!!! (Suure töö tulemusena oli neid Kristjani nimele nüüd lausa kaks.) Sättisime ennast mõnusasti kunsttaimede vahele preppima, muuseas pidasime paar minutit nõu, kuidas aidata SIM-kaarti telefoni sisestada üritavat kaasreisijat (vastus: Anette kõrvarõngas). Õige pea saime ka halvad uudised. Nimelt, Vietnamis on taifuun ning lend on edasi lükkunud viis tundi. Meie jaoks tähendas see, et peame varasema üheksa tunni asemel veetma lennujaamas 14 tundi. Seadsime sammud Turkish Airlines'i juurde, et aru saada, kas meile antakse hotell, sest jõudsime kohale kell 16.05 ja Hanoisse läks lend kell 6.50 hommikul.

Esimese hooga öeldi meile, et saame ainult toidu ja muuga peame ise hakkama saama, seega hakkasime netist uurima, kas see on tegelikult tõsi, sest ideaalis oleksime tahtnud hotellis magada.

Hotelli peaksime saama kolmel põhjusel:

1. Lend hilineb rohkem kui üheksa tundi - okei, see kriteerium ei ole täidetud

2. Kahe lennu vahel on passimine pikem kui 12 tundi - ilusti täidetud 

3. Tänu hilinemisele jääb kahe lennu vahele üks öö - tehniliselt täidetud AGA meie lend lahkus algselt kell 01.50 ehk definitsiooni järgi on tegemist juba järgmise päevaga ja öö vahele ei jäänud.

Saime läbi Messengeri Martin Küüsmaalt kinnitust, et meie soov hotelli saada on õigustatud ja peaksime vaidlema minema. Valmistasime oma kaasuse ette, aga kahjuks me ei olnud edukad ja lahkusime kõigest toidutalongiga.

Nälg ja väsimus olid meeletud, seega läksime sööma ning otsustasime helistada Swedbanki, kust olime endale kindlustuse teinud. Anettele öeldi, et nemad meid ei aita, aga Heleriinile korvati 150 euro väärtuses kulud. Mirtel helistas uuesti Swedpanka ja saime ka meie 150 eurose korvamise! Seetõttu saime endale hinge hinna eest soetada lounge'i pääsmed. Prestiižne lounge oli paljulubav, kuid pidime lõpuks pettuma, sest suursuguselt lubatud nö uinaku-alas polnud ühtegi vaba magamiskohta. Seega pidime veetma öö toolidel eriti "mugavates" asendites. Peale selle saime hiljem aru, et härrasmees, kellelt oma sissepääsu piletid saime, oli teinud veidikene sahker-mahkrit. Selle asmel, et meie pardakaarte ühendada nende süsteemi, siis ta lasi meid ukselt sisse silmapilgutuse peale.  Õnneks saime hommikul probleemideta lennule. 

Vietnamis ootasime immigratsiooni järjekorras ja märkasime naist, kellel oli silt nimega Suuder Krijan. Saatsime Kristjani tema juurde ja vaatasime, kuidas ta ametliku moega prouaga kaugustesse kõnnib. Hetke pärast saime teada, et Kristjanil on kõik okei ning ta saadeti üle piiri pagasijärjekorda. Mingisuguse segase lennujaamabürokraatia käigus tehti Kristjanist esmalt pilt (poseerimine oli kusjuures lubatud), seejärel vahetas eelmainitud proua ühe unise ametnikuga paar sõna ning viimaks toimetati Hiina kodanikele mõeldud passikontrolli. Hiina kodakondsuse puudumine ei paistnud piiriohvitseri kaugeltki häirivat ja peagi kaunistasid passi kaks punast templit. 

Teised ootasid järjekorras ilusa tund aega, seega loo moraal - lihtsam on minna kohale ilma viisata! :D 

Majutusse viivat bussi ootasime samuti omajagu aega, kuna torm oli kõik graafiku sassi ajanud, aga kohaliku aja järgi öösel kella kolme paiku jõudsime edukalt Vini ülikooli. Esimesed muljed olid hoolimata kurnatusele vapustavad! Ülikoolilinnak on massiivne ja hooned hullult ilusad. Magada saime umbes neli tundi ning pidime uuesti üles ärkama ja hommikust sööma minema.

Hommikusöök oli pisut kultuurišokk - nimelt meenutas see rohkem lõunasööki ja portsjonid olid väga suured, aga toit oli fantastiliselt hea. Päeval tegevusi õnneks ei olnud ja saime teha kohe pärast sööki veel ühe uinaku, millega magasime kollektiivselt lõunasöögi maha. Anette pidi käima olulisel Team Manageri kohtumisel ja väitlejad on terve aja preppinud.

Homme väitleme kahte ettevalmistatud teemat - THBT the World Bank Group should adopt a one-country-one-vote system (oleme OPP ja väitleme Itaalia vastu), mida väitlevad Mia, Ellen, Mirtel ja THS the use of the nine planetary boundaries framework (oleme PROP ja Filipiinide vastu), mida väitlevad Ellen, Kristjan, Mia. Loodame parimat ja tegelikult tahaks juba magama minna, sest unevõlg 36 tunnisest reisiseiklusest on veel välja magamata.

WSDC 2019 lõpp!

Suure osa oma viimasest WSDC päevast veetsime Maku, Christina ja Triinuga Bangkok Central Bang Na Mall'is, et osta kinke ja süüa enam-vähem turvalist läänelikku toitu. Õhtul sõitsime tavapäraste kaunistatud karaoke-bussikestega Closing Ceremonyle. Prestiižses ja kristlikus St. Gabriel’s College’s pakuti õhtusööki ja konditsioneeriga saali. Kui väljast tulles tundus algul konditsioneer mõnus leevendus palavusele, siis peale mitut tundi saalis istumist pidime surnuks külmuma. Kuigi Christina laenas mulle paksu kampsunit, siis mul hakkas sellest hoolimata nii külm, et põgenesin õue sooja kätte. Teised olid vapramad ja pidasid vastu saalis kuni lõpuni, et kuulda, kuidas India võitis Kanadat. 

Küüsmaa arvas, et India võit oli nagu ilusa lõpuga filmis, kus hoolimata raskustest (üks nägemisvaegusega poiss ja üks ratastoolis poiss) ja eelmise aasta valusast kaotusest Hiinale, nad ikkagi said nii parima kõneleja auhinna kui ka meistritiitli.

Peale Closing Ceremonyt pidi Christina minema otse lennujaama. See oli suur seiklus, et talle taksot leida. Õhtul oli Bangkoki kesklinna kandis ummikud ning Grabi takso võttis kaua aega. Otsustasime siis kõndida tänavale välja, et taksot tellida, minul ja Triinul olid kontsad, kõigil olid pidulikud riided, Makul oli kotis sulav mangojäätis ja Christinal hiiglasuur kohver. Bangkoki tänavad olid katki, räpased ning meile tilkus vahete-vahel vihmavett rentslitest kaela. Kooli ees tänaval ei õnnestunud ühtegi taksot leida. Meie seltskond kõmpis siis suurema ristmikuni ning proovisime seal vehkida - endiselt tulutult. Lõpuks mina ja Küüsmaa jooksime seisvate autode kõrvalt ja vahelt, et leida vaba taksot, sest aega hakkas väheks jääma ja lennujaama saamisega oli kiire. Erik seisis teises tänava otsas taksosid püüdes. Olukord oli väga pingeline ning Christina oli lootust kaotamas, Küüsmaa seiklemine viierealise maantee keskel autode vahelt aga väga ohtlik, kuid rüütellik. Viimasel hetkel saabus Grab ja päästis päeva. Christina jõudis õigel ajal lennule.

Ülejäänud seltskond võttis ette teekonna lähimasse baari kilomeetri kaugusel. Kuna takso saamine oli keeruline, siis kõndisime. Lähim baar oli peaaegu inimtühi, aga täitsa meeldiv koht. Kuna mul oli ainukesena järgmisel varahommikul lend, jätsin kõigiga hüvasti ja sõitsin hotelli pakkima. Suure osa järele jäänus ööst veetsin Avana hotelli poolpimedas pesuruumis võõrastes riietes tuhnides, et oma riideid leida, mille olin pesemisele saatnud, ning mis lubatud ajaks pestud ei saanud. Sain riided siiski kätte ning asusin varahommikul tagasiteele. Triinu ja Küüsmaa reisisid edasi lõpuks Sri Lankale, Erik Ateeenasse EUDCile, Maku ja James AÜE ning Moskva kaudu ning Christina Austria kaudu kodumaale.

Suur tänu Erikule, kes meid toetas, aitas iga asjaga, rõõmustas meie üle ja meid julgustas normiks tõmbama. Küüsmaa oli meie reisi põhiorganisaator, kes meie kõikide viisade, dokumentide ja reisikavade eest hoolitses viimse detailini, selle eest oleme ka meeletult tänulikud!
Ja kõigile teistele ka aitäh, et oli tore!

Anniki

Viimane väitluspäev

Päev algas koledalt vara – buss pidi väljuma enne kaheksat, mis tähendas, et kõik olid pisut tusased ja pahased (v.a Erik, kes on alati PUMPED). Mina (James) olin endiselt haige ning hommikusöök koosnes minul ühest theraflust ja ühest pärmikapslist.

Finaalvoorud toimusid väga uhkes rahvusvahelises koolis, kus kõik oli uhkelt „ANGLO“ (ehk inglise keeles). Seal pidime veidikene passima nagu ikka väitlusturniiridel. Lõpuks jõudis aga aeg kohale, kus pidime tiimina kallile Erikule ja Martinile hüvasti jätma ja jäime kuulama, mis teema meid siis partial double-octo voorus ootab. Täitsa meeldivalt sai selleks „TH supports the right of indigenous peoples to have publicly funded schools with autonomy over curriculum, operations & educational philosophy.“ Meie olime jaatus.

Asusime siis kallale! Ettevalmistus läks täitsa hästi. Tegime kaasuse kolme argumendiga. Esimene neist rääkis sellest, et miks põlisrahvastel peaks olema õigus end isoleerida ja miks on koloniaalse ajalooga dominantsel rahval kohustus neile pakkuda autonoomsust. Teine argument oli praktiline ning tõestas, et miks nende gruppide poolt juhitud koolid oleks hariduslikult paremad kui riigi omad (kuna neil on paremad kultuurilised arusaamad, täiendavad õppekava ajalooga, mis on sellele grupile oluline, ning et nüüd ei jää poliitiline kapital ette, et nendele koolidele piisavalt tähelepanu ei pöörata). Kolmas argument tõestas, et miks vanemad suudavad alati oma laste osas paremaid otsuseid teha kui riik, kuna neil on rohkem infot, ja et riskiolukorras, kus nende lapsele võib kahju tulla, saab ainult vanem teha õige valiku. Väitlesid Triinu, Maku ja mina.

Napilt enne väitluse algust ütles meile Erik, et ajaksime kanadalased nutma. Proovisime sellega siis väitluses hakkama saada. Kaasus tuli meil hästi välja. Kanadalased alguses väitlesid üldse veidralt, öeldes, et nemad tahavad lihtsalt parandada neid koole ja parandada transpordivõimalusi (palun vaadake Youtube’ist kui palju nende esimene ja teine kõneleja kasutavad sõna „busing“). Nad üritasid ka väga kergekäeliselt eirata meie õigustuse argumenti öeldes, et õigustusel pole olulisust, kui sellel pole praktilisi kasusid. Maku lükkas teises kõnes need asjad väga tublisti ümber, öeldes, et me võime ka igasugu asju parandada, aga et oluline on see õigus, mida need kommuunid omavad, et ise endi kohta otsust teha. Kanada teine kõneleja tohutult hea ei olnud, rääkides miks need kommuunid ei suuda ega oska lihtsalt häid koole teha, et vesi pole seal puhas ja et kultuuriklassid on ka piisavad. Ta rääkis ka erinevatest „bandidest“, millest mina väga midagi aru ei saanud. Mina läksin ka siis kolmandat kõne tegema öeldes, et Kanada pole ikka veel midagi mõistlikku öelnud õigustuse osas ja et praktikas me ka võidame. Kahjuks oli Kanada kolmas kõneleja nende trump ja küll tema alles tuli tulistades välja. Järsku kolmandas opositsiooni kõnes tuli välja et need „bandid“ on väitluse kõige olulisem osa, kuna nendes hõimudes on erinevad „bandid“ ehk rühmitused (?), kellel on kõigil oma tahtmised ja nägemused, et mis on parimad ja et nad ei oska enam mingeid otsuseid vastu võtta ja et isegi kui võtavad, siis on see hõimupealike autoritaarsus, mis alati peale jääb. Selle kõnega olid sisulised kõned lõppenud. Maku tegi veel väga head tööd öeldes, et nende tiim ikka veel pole vastanud normaalselt meie õigustuse argumendile ja et praktika osas läks kolmas kõneleja oma enda tiimiga vastuollu öeldes, et inimesed võivad jääda oma kogukondadesse ja ei pea olema kiusatud, kuigi nende tiimiliin oli olnud seni integratsioon.

Väitlus lõppes ja tundsime end sellisena, et oli hästi läinud. Erik tuli vastu toreda näoga ja ütles „aaawwwww lapseeeeed“ ja tegi meile tugeva kalli. Kui läksime väitlustoast välja, siis ütles Erik, et meil on tema arust väga suur võimalus võita, millega Martin oli nõus. Isegi Maku arvas, et me peaks võitma, mida ei juhtu peaaegu kunagi. Veel innustust andis fakt, et nägime, kuidas Kanada üks kõige tugevamatest väitlejatest nuttis. Olime Eriku ülesandega hakkama saanud! Kohtunikud otsustasid ja rääkisid omavahel päris pikka aega, mis viitas sellele, et otsus oli split. Kui meid tagasi sisse kutsuti, siis hakkas chair (peakohtunik) tagasisidet andma. Ma korra piilusin tema lehekese peale ja nägin, et lehekesel oli kirjas, et Eesti võitis. Ma olin niiiiiii õnnelik, et olime teinud ära nii lahedale tiimile. Küll aga oli minu õnn lühidavõitu, kuna paar sekundit hiljem ütles chair, et olime 2-1 splitiga siiski kaotanud Kanadale (mis tähendab, et wingid olid mõlemad meie vastu hääletanud). Oeh. Nojah. Jäime see aasta ka siis nendesse partial double-octodesse kinni. Aga eks Kanada oli tubli tiim ja oli hea meel, et nad olid ikkagi edasi saanud (ja jõudsid lõpuks finaali!). Pärast küsisime ka veidi tagasisidet sellelt kohtunikult, kes meie poolt hääletas. Tema arust olime me selle õigustusega siiski väitluse lõpuks peale jäänud ja seetõttu oli ta meie poolt hääletanud. Pärast tuli aga ka välja, et ta võis olla pisut kallutatud meie tiimi poole, kuna talle meeldis minu aktsent :D Küüsmaaga olevat ta pidanud 10-minutilise vestluse minu ja minu keele kohta. Kui mõistusega ei võida hääli, siis vähemalt Briti keelega mõne ikka ümber veenab. Kusjuures, see oli ka seesama kohtunik, kes meile eelmisel aastal Peruu voorus hääle andis (ja andis mulle uskumatu 75, kuigi ma tegin oma WSDC ajaloo halvima kõne). Igatahes – WSDC oli meie jaoks nüüdseks väitlemise poolest läbi. Keegi meist tohutult õnnetu ei olnud, kuna olime siiski tubli turniiri teinud. Olime kaotanud ainult kõige parematele tiimidele (Hong Kong, Inglismaa, Singapur ja nüüd Kanada).

Otsustasime tiimiga päevaga midagi ette võtta, kuna oli alles lõuna. Läksime Bangkokki avastama <3 Sõitsime taksoga kesklinna. Seal oli palju pilte ja postreid Tai kuninga kohta, kuna teda armastavad tailased väga palju. Sattusime esialgu kuhugi turu peale, kus Maku tahtis veidi faire du shopping. Mina olin muidugi nõus. Teised läksid midagi muud tobedat sel ajal tegema. Makul oli lõpuks mõnus haul. Turult leidsime talle elevandipüksid, elevandisärgi (sellised Basic „I was in Asia“ riided). Muidugi saagi pärl oli üks Fjällräven Kånken, mis maksis ainult 18 eurot! Pärast tegime igasugu teste ning mina ja Maku oleme nüüdseks kindlad, et see pole praak, vaid ikka täitsa päris. Mingil hetkel saime muu salgaga kokku ja läksime Tai hõrgutisi ja jooke degusteerima. Üks hetk olime rahulikult põiktänaval nosimas, kui järsku lendasid meile peale lätlased! Sõbralikult tegid nad meiega juttu ja tulid meie kõrvale istuma ja tellisid endalegi joogid. Meie aga tublide eestlastena tegime kiired lõpud peale ja pistsime plehku uude kohta.

Õhtul oli WSDCl toredalt kavas kruiis. Läksime ka sinna. Ma sellest midagi huvitavat ei mäleta. Läksime peale ja nägime jõge. Üks hetk sai süüa. Veidi sai laulda karaoket, kuigi meie ei julgenud (mina tahtsin meie tiimilaulu laulda laivis, aga teised pole minusuguste häälepaeltega õnnistatud nii et see jäi kahjuks ära).

Pärast pikka ja stressirohket turniiri sai nüüd igatahes lõpuks puhata ja mina sain järgmisel päeval terve aja voodis veeta, üritades end ravida. Üldiselt aga jäin mina (ja ka teised) lõpptulemusega täitsa rahule.

James

Teine ja kolmas väitluspäev

Hei!

Mina, Erik ja James hakkame mõne tunni pärast Bangkoki lennujaama poole sõitma ning enne lahkumist tundus olevat paslik kirjutada üks blogipostitus. Seega kirjutan meie viimaste eelvoorude kohta. Teine väitluspäev algas väitlusega teemal THW break up Amazon. Tiimis olime mina, Triinu ja James, väitlesime jaatusest. Eelneval õhtul tegelesime selle kaasusega väga pikalt ja põhjalikult, kuna pärast sparri tuli välja, et meist kolmest sai teemast, poolest ja üldisemalt majandusest aru ainult Triinu. Seetõttu kirjutasime enne välja palju erinevaid ümberlükkeid ning mõtlesime välja viise oma argumentide kaitsmiseks. Õhtu lõpuks sain isegi mina juba aru mõistetest nagu monopolistic price ja suutsin mõtestada meie poolelt Amazoni ärimudelit. Hommikul olin siiski väga närvis ja pelgasin, et kaotan väitluse ajal kõik oma uued teadmised. Murelikkusele ei aidanud kaasa, et ballotitele nimesid kirjutades märkasin, et teemaks oli kirjutatud hoopis THW ban Amazon. Mõtlesime juba kohtunikke teavitama hakata, kuid kohtunikud märkasid ise viga ja tegid olukorra selgeks. Väitlus läks hästi ja me tegime oma kaasuse ära, kuid Iisrael oli samuti väga tubli. Pärast väitlust arvasime me, et ilmselt tuleb split, aga uskusime pigem, et meie kahjuks. Õnneks polnud meil õigus ja me võitsime splitiga! Selle võidu üle oli mul väga hea meel, sest me kulutasime niiii palju aega ja oli imeline tunda, et kogu töö oli seda väärt.
Pärast seda võitu teadsime, et võime minna üsna tugeva tiimi vastu. Mina ennustasin Inglismaad ja täpselt nii läkski. James oli väga elevil oma rahvuskaaslastega väitlemise üle, mina olin hoopiis väga närvis. Voor oli impro, teemaks umbes In post-conflict societies, THP giving amnesty to perpetrators of crimes instead of seeking prosecution. See oli ainuke improvoor, kus me tegime tõesti rumala kaasuse. Kasutasime eitusest peamiselt apartheidijärgse Lõuna-Aafrika näidet TRCst, mis on selge näide jaatusesse. Samas tegime õiged argumendid, mis lihtsalt strateegia/näidetega kokku ei sobinud. Inglismaa oli stilistiliselt ülilahe, kõik olid väga veenvad ja enesekindlad, panid toa kuulama. Lisaks oli neil väga palju näiteid ja nad andsid tohutult palju konteksti, mis nende kaasust kõvasti tugevdas. Oma kaasuse hoidmises olid nad ka väga consistent, märgates samal ajal kõiki meie pisikesi vigasid/võimalikke vastuolusid (vahel olid need küll veidi far-fetched/ainult pooleldi tõesed). Sisuliselt polnud nad just võrratud, aga kindlasti mitte kehvad. Erik tegi pärast väitlust meie rumaluse üle tublisti nalja ning me ootasime 0:3 kaotust. Kohtunike pika arutelu ajal hakkasime mõtlema, et äkki on meil võimalus ballot saada. Ja nii läkski! Ühe kohtuniku jaoks olid meie argumendid usutavamad ja intuitiivsemad kui Inglismaa omad. Pole küll parim põhjendus, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata. James sai ühelt Kasahstani kohtunikult väga põnevat isiklikku tagasisidet: mees rääkis, kuidas endised NSVLi riigid peavad kokku hoidma ja küsis Jamesi käest Eriku kontakte, et temalt Kasahstani tiimi jaoks nõu küsida. Väitlusest mees eriti aru ei saanud ja ütles põhjenduseks, et meie esimene argument oli gross ning ta ei saanud seega meile võitu panna. On naljakas mõelda, et kui selline loose cannon kohtunik oleks rõvedaks pidanud hoopis Inglismaa argumenti, oleksime me võitnud Inglismaad voorus, kus me ise ikka natuke mööda panime. 
Päeva viimane väitlus oli Šotimaa vastu teemal THW ban payday loans, mida väitlesime eitusest mina, Anniki ja James. Võrreldes Amazoniga sai see kaasus palju vähem tähelepanu ja minu jaoks tuli kuuenda vooru announce lausa ootamatult. Seda tunnet võis tekitada ka väsimus, kuna päevad WSDCl venivad ebavajalikult palju. Šotimaa oli pullup ehk tegelikult kahe võidu peal (meil oli 3), kuid nende native staatus ja kunagine edu tekitasid minus kindlasti hirmu. Samas teadsime, et nad ei saa olla imelised ja nad kahtlemata polnudki. Kaasuse poolest olid šotlased meist kindlasti kehvemad, kuid üllataval kombel polnud nad eriti head ka stiilis: kõned olid üsna igavad, palju oli kokutamist, erinevalt näiteks inglastest ei osanud nad oma sõnadega maailma illustreerida. Sarnaselt eelmisele väitlusele olime me ka seekord pisut rumalad ja tegime strateegiliselt kehvasti. Olime kaasusesse kirjutanud mõned võimalikud regulatsioonid, mille välja toomiseks otsustas James teha POI, sõnastades selle nii, et meie oleme nõus sellega, kui regulatsioonide tulemusena 90% payday loan provideritest uksed kinni panevad. Mina ja Anniki saime aru, et selline number on pisut liiast, mistõttu proovisin enda kõnes küsimust ümber sõnastada ning ütlesin, et pole hullu, kui 10st laenupakkujast üks alles jääb. Sain alles pärast väitlust aru, et kasutasin Jamesiga sama näidet ::)))))) Pärast väitlust olime siiski kindlad, et peaksime võitma, kuna meie argumentidega hakkasid nad tegelema alles kolmandas kõnes ja polnud muidu ka nii tugevad. Ometi tuli otsuseks jälle split, õnneks meie kasuks. Splitinud kohtunik ei osanud üldse põhjendust anda, mis seal ikka. See võit oli väga vajalik, kuna tähendas, et olime breigist ainult ühe võidu kaugusel, vastasel juhul oleksime pidanud kindlasti järgmisel päeval mõlemad voorud võitma. 

Eelvoorude viimasel päeval tabas meid ootamatu üllatus: Anniki oli jäänud haigeks. Hommikul sõitsime kõik koos bussiga väitluspaika, kuid üsna varsti võttis Niki takso, et hotelli tagasi sõita. Seega jäime neljakesi ootama uut improvooru teemat, et minna väitlema Lõuna-Aafrika vastu. Eelmine aasta võitsime me neid ning tänavu oli sama teinud Leedu tiim, mis ühest küljest leevendas pinget, kuid ajas samas (l)ootuseid veel kõrgemaks. Teemaks sai THW reserve seats in parliament to candidates under 30 vms, me olime eitus. Prep sujus hästi, kuni märkasime, et James põhimõtteliselt magas laual. Tuli välja, et ka teda kiusas mingit sorti kõhuviirus, mistõttu oli tal terve päev väga raske ja ebamugav. Läksime sellest hoolimata edasi ning saime kaasuse valmis. Väitlus oli iseenesest hea, Lõuna-Aafrika tiim oli okei, aga ei midagi erilist. Meie enda kaasus oli väga hea, aga mina ja James oleksime pärast Triinu kõnet võinud seda rohkem üles tuua, eriti kuna teine pool vastas vähe. Vahva apsakaga sai jälle hakkama James, kellelt küsiti kõne ajal, kas meie pool lõpetaks ära ka nt sookvoodid teatud riikides. Pärast pisukest mõtlemist vastas James “i guess” ehk lükkas kolmandas eituse kõnes ümber meie enda kaasuse (James enda meelest näitas kahe süsteemi vahelisi intrinsic erinevusi). Kohtunike otsuseid see viga vist siiski ei muutnud, kuid tulemuseks oli taaskord split võit meile. Selleks hetkeks olime me kõik väsinud/näljased/haiged/väga õnnelikud breikimise üle ning ei viitsinud küsida isiklikku tagasisidet, mistõttu ei oskaks ma isegi öelda, kes meie vastu hääletas, chairi jutust ei olnud tegelikult aru saada, mis oleks võinud otsuse meie kahjuks pöörata. Viimaseks väitluseks oli juba teada, et oleme breikinud, mis tegi olemise veidi lihtsamaks. See oli kindlasti abiks, kuna järgmiseks vastaseks osutus Singapur. Teema oli THW ban the practice of importing brides, teemaga kaasnes mingi infoslaid. Suutsime jälle välja mõelda väga hea kaasuse ning minu arvates ka väitlesime selles voorus tublilt, kuid ka Singapur oli hea ning seda just väitlustehniliselt: neil oli väga selge raam, kindlad näited, mehaanilised ümberlükked ja läbimõeldud argumendid. Meie andsime kohati umbkaudseid või puudulikke vastuseid mõnele nende argumentidest ning saime kohe järgmiselt Singapuri väitlejalt oma vea eest karistada. Samas tegid nad ise kohati rumalaid ümberlükkeid ning ei tegelenud meie tugevaima kaasusega, mistõttu lootsime saada vähemalt ballotit. Seda lootust toitsid kohtunike pikk arutelu ja Singapuri treeneri noogutamine meie kõnede ajal, kuid asjata - Singapur võitis 3:0. Kohtunike tagasiside oli loogiline, aga mõnes kohas jäi mulje, et Singapuri argumentidele anti rohkem krediiti kui meie omadele, ilma et selleks põhjust oleks olnud. Seda väitlust polnud kindlasti häbi kaotada, aga lootused olid kõrgemad kui reaalne tulemus. Pärast väitluseid sõitsime siiski rõõmsate tunnetega hotelli, kuna olime teist aastat järjest breikinud. Lisaks olime sel aastal ainuke Balti tiim, kes breikis, kuigi enne viimast vooru oli veel võimalus, et edasi pääsevad kõik kolm. Tähistamiseks otsustasime mina, Martin, Erik, Christina ja Triinu minna sööma kohalikku restorani. Erik oli terve reis rääkinud söögikohtadest, kus on ainult taikeelne menüü ja plastiktoolid - see koht täitis mõlemad kriteeriumid. Toit oli väga maitsev ja tõesti tundus olevat õige kohalik söögielamus. Meie tundlikud kõhud ei olnud selleks elamuseks aga võib-olla täiesti valmis, kuna Christinal hakkas kohe väga halb ja tagasiteel keskendus ta peamiselt ellu jäämisele, hotellis hakkas ka minu kõht valutama ja keerama. Triinu, Martin ja Erik läksid break night peole, mis pidi olema

suursugune neon party, kuid Triinu kirjeldas seda tühja toana, kus üks tüdruk (mööda) laulis. Pärast 

breikinud tiimide avalikustamist käisid kolm tervet haigeid innustamas ja tervendamas ning andsid teada, et järgmisel päeval ootab ees väitlus Kanada vastu. Kuidas meie seedetrakt vahtralehemaa parimate vastu väideldes hakkama sai, saate lugeda loodetavasti varsti-varsti!!!

P.S Väitluspäevade pingega tegelemiseks hakkasin mängima telefonimängu Helix Jump ning võtsin enda eesmärgiks jõuda 10 miljoni punktini. Lõpetan seda postitust Colombo lennujaamas ning võin uhkusega öelda, et olen saavutanud isikliku rekordi 12 430 011 punkti. Sometimes lose, always win. 

Päikest

Maku