Heihei,

Ma polegi jõudnud siia blogisse veel kirjutada, aga loodan nüüd selle võla kompenseerida :) Lubasin Kasparile ja teistele, et ma kirjutan eelkõige meie kolmanda päeva väitlustest. Seda sellepärast, et minu meelest oli see vastaste mõttes (USA ja Filipiinid) kõige raskem, kuid samas ka kõige nauditavam väitluspäev.

Esimene voor oli meil Filipiinide vastu teemal THW cease the exploitation of resources in the Arctic region. Tegelikult oli meil nende vastu ka väike karma võlg eelmisest aastast, kuna me olime neile kaotanud improvoorus teema racial profiling’u kohta. Igatahes kujunes väitlus väga edukaks, ning juba poole väitluse pealt oli märgata kuidas opponendid aina nõutumaks muutuvad (võibolla selgitab seda ka fakt, et neil ei olnud sellel MMil kuuldavalt treenerit?). Tulemuseks jäigi magusalt üksmeelne 3:0 võit meie kasuks. Lisaks oli meil selles voorus väga kõrge reputatsiooniga kohtunike paneel. Üks nendest oli Kanadalasest kohtunik kes oli siin turniiril osalenud vist algusest ehk siis 25 aastat tagasi. Tema ülimalt positiivne tagasiside andis kindlasti palju motivatsiooni väitlusega tulevikus ka edasi tegeleda ning ennast arendada.

Teiseks vooruks oli meil vastas senini pigem nõrgaks peetud USA meeskond, kellega väitlus meenutas mulle taaskord paratamatult aasta tagust Leedule kaotust pärast samal päeval saadud võitu Iirimaa üle. Nii ka läks, ning vastased suutsid meile anda üle kõigi ootuste tugeva lahingu, mis mõne kohtunike sõnul oli lausa tugevaim seni nähtud väitlus (seda mõlemalt poolelt). Olles seda maininud, otsustasid kohtunikud siiski üksmeelselt, et USA meeskond oli selles hetkes ja olukorras meist tugevam.

Nüüd natukene muud juttu ka, mis äkki kellelegi huvi võiks pakkuda.

Minul on seekord olnud au jagada tuba Kanada meeskonna ainsa meesliikmega (ning veel ühe Sakslasega).  Nii irooniline kui see ka poleks, pidid Kanadalased tegema iga riigi kohta research’i ning temale sattus justnimelt EESTI. Naerdes ning häbenedes tunnistas ta, kui igav see protsess tema jaoks oli. Lisaks sellele tuleb tema uurimusest välja, et 20% meie tööjõust töötab ehitusel, kui ikkagi töötab… Samuti on Skypest suurema populaarsuse saanud Tallinlastele pakutav tasuta ühistransport, mille üle Leedukad (ehk veidi sarkastilist) kadedust pidevalt väljendavad.

Teisalt on see turniir ka minu jaoks suure sümboolse tähendusega, kuna ta sümboliseerib juba 3 aastat kestnud MM väitluse karjääri lõppu ning samas paneb punkti ka üleüldisele 6 aastat kestnud Eesti keskkooli sarjadel osalemisele Anettega samas meeskonnas. Ometigi tahtsin ma kirjutada just kolmandast päevast, kuna siis sai minu jaoks selgeks miks ma nii palju aega sellesse hobisse pühendanud olen. Kõige nauditavamad olidki minu jaoks lõpuks väitlused Hollandi, Svaasimaa, USA ning Kanada vastu; kõiki neid ühendab väga tugev konkurentsi ning võistlusetunne. Olgugi, et me need kõik ka kaotasime, ei vähenda see absoluutselt rõõmu väitlusest endast ning lisaks sellele on meist ka just nende väitluste kontekstis kuuldavasti palju positiivset mainitud. Seetõttu ma usun, et kui keegi teine peaks tundma sama suutlikust sellisest võistlushetkest rõõmu tunda, soovitaksin ma just talle proovida kandideerida mõnele rahvusvahelisele väitlusvõistlusele.

Lisaks tundub mulle, et stereotüübid sellel turniiril edukas olemise jaoks hakkavad pärast 25 aastat vaikselt murduma. Seda sümboliseerib näiteks asjaolu, et pea pooled breikinud riikidest olid ESL/EFL riigid ning eelmise aasta finalistid (Šotimaa ja Wales) jäid breigist üldse välja. Kindlasti tekitab tulevikus palju kõneainet asjaolu, et teist korda siin üldse osalev ja G ehk kõige madalama reitinguga Svaasimaa väitleb praegu nendel hetkedel poolfinaalis vanemapalgaga seonduva teema üle. Mõelda vaid mis juhtuks kui nad peaksid Singapuri alistama ning finaali jõudma/võitma...

Ise veedan ma alles jäänud paar päeva veel hommikul meie hotelli fitness center'i võlusid nautides, loomulikult meie all-inclusive-peaaegu-24h toiduvalikut degusteerides, ning veidi peaks vist kooli asju ka vaatama hakkama ;)

Over and out,

Rene