The Terminal ja minu seiklused kohtunikuna

Minu olmelised seiklused ja natuke nohikujuttu ka.

Pärast ülilühikest etteteatamisaega, kiired ümberkorraldusi ja pakkimist pidin tulema laupäeva hommikul lendudega Riia-Istanbul-Ankara-Antalya, st üksi ja veidi teisel marsruudil, mis ülejäänud delegatsioon. Ma natuke nägin, et mul võib tekkida probleeme 40minutilise ümberistumisajaga Ankaras, aga samas see ju peaks olema täitsa teostatav. Kui Istanbuli lend hilines 35 minutit, siis hakkasin selles natuke kahtlema. Jooksin mööda lennujaama nagu filmides, kuulsin kuidas teatati, et "Last call for miss Sandra Sillaots" ja jäin lennukist maha. 
Midagi hullu polnud, välja arvatud see, et nad kaotasid mu pagasi ära ja väitsid, et see oli küll Antalyas aga nad nüüd saatsid selle Istanbuli tagasi (why?!). Sain hotelli ja pakikese, kus on kõik eluks vajalik- peamiselt siis valge t-särk ja hallid niidisokid. Olleks varustatud kõigiks elujuhtumiteks, sain ka uue pileti hommikuseks 9.40 lennuks. 

Hommikul pidi hakkama kohtunike briifing, mis tähendas seda, et kõik uued kohtunikud (kes WSDC-l pole varem kohtunikud olnud) teevad quiz-i, kus on küsimused formaadi jms kohta. Kaspar õnneks ajas kõik nii korda, et ma sain vaatamata oma hilinemisele testi lõuna ajal ära tehtud, muidu oleksin pidanud shadow'ma (ma armastan eesti keelt sama palju kui teie, aga mõned terminid on lihtsalt tõlkimatud- varikohtunik seostub mulle sõnaga varimajandus ja see oleks imelik). Pärast oli kohtunike hindamine- vaatasime ühte väitlust, panme võidu ja kõnelejapunktid + põhjendused. Test läks OK-lt, välja arvatud mõned halvad hetked, kus jetlag'ist või jumal teab millest (humanitaarkooli taust?) tulenevalt, suutsin 80+80+80+40 arvutada kokku kui 310- vastuseks küsimusele, mis on maksimum punktisumma, mis on tiimil võimalik ühest väitlusest kokku saada. 

Mul olid koguaeg väga adekvaatsed paneelid- ma ei tea, kas see tuli siis sellest, et ma olin ise C-kategooria kohtunik (mida ma väga ei usu if I may say so) või mul lihtsalt vedas- väga vähe oli kohtunike, kes tundusid ebakompetentsed või ei saanud keelest aru või muud sarnast. Samas, olen kuulnud, et Kaspar ja Rene, Anette ja Deivi võivad jagada ka teistsuguseid kogemusi.

1. päev:
Esimene väitlus oli Kreeka ja Indoneesia vahel. Ma splittisin üksi (alati kasulik kui sa oled esimest korda kohtunik) Kreekale. See on ainus otsus, millele ma tagantjärele vaadates mõtlen, et ma vist mõtlesin liiga palju juurde. Kuna ma päris kulli ja kirja ei visanud ja mul olid enda peas ikka loogilised põhjendused, siis tundus, et keegi väga viltu nüüd ka ei vaadanud- lõppude lõpuks selleks ju paneelid ongi. Väitlus mingit erilist muljet ei jätnud, selline keskmine.

Peruu (kes hiljem ka breikis) väitles improteemas Katar’iga ja võitis 3-0 (jee, ma ei splittinudki). Peruul on üks väga äge kõneleja- väike José (ma ei mõelnud nime välja, ta on tegelt ka José)- kes on nende golden boy nagu nad ise ütlevad. Aga üldiselt on ka tegemist väga hea tiimiga. Väitlus polnud kõige parem, Peruu oli ikka selgelt üle.

2. päev
Väitlus oli Bermuda ja Tšiili vahel. Bermuuda tiim on … kummaline. Stiililt on nad pigem agressiivsed, ründavad suht otse vastaseid ja kohati on natuke hüsteerilised. Sisult pigem nõrgad. Meie chair ütles ühe kõneleja kohta tabavalt “She preferred being sassy to actually being constructive”. Meie chair’iga panime Tšiilile, ma ei mäletagi, kes see splittis ja miks.

Pärastlõunal väitlesid Bangladesh ja Slovakkia. Mõlemad on väga tugevad tiimid, sisult tugevad ja hea keelega. Slovakkial on üks neiu, kes on eriti terav. Slovakkia võitis 2:1 (mina ja chair panime Slovakkiale). Kummaline oli see, et mõlema poole treenerid osalesid aktiivselt väitluses. Nimelt Bangladeshi treener näitas koguaeg kätega, et räägi kiiremini või mine oma jutuga juba edasi jne (mis minuarvates ajas lapsi äga segadusse), Slovakkia treener turtsus Bangladeshi laste kõnede ajal naerda. Ma pärast ütlesin talle, et see pole väga lahe, et sa täiskasvanuna naerad keskalaste üle (eriti pidades silma seda, et nad ei öelnud midagi naeruväärselt rumalat). Tema selgitus oli see, et ta ju reaalselt üritas naeru tagasi hoida. Ma ei tea, kas see läks liiale, aga ma soovitasin tal proovida muuta oma mõtlemist nii, et tal ei tuleks üldse tuju laste üle naerda.

3. päev
Magustoit oli hommikune Austraalia Korea väitlus (noh, Sandra, lets just not mess this up)… jaaaa ma splittisin 2:1. Ma olen selles otsuses täiesti kindel, minu jaoks oli Austraalial mitu olulist viga. Esiteks- nad ei ole stiililiselt üldse nii lahedad, kui on Korea. Korea on palju elavam ja chillim, Austraalia tundus rohkem rehearsed. Koreal oli ette valmis mõeldud ka päris kelmikas nali teemal Austraalia investeerib söe kaevandamisse, Korea inimressurssidesse ja vaadake kui hästi meil läheb- osutades oma väitlejatele (teema oli explotaiton of Arctic resources). Aga mitte see ei võitnud minu jaoks väitlust Korea poolt. Nad olid ka sisu mõttes paremad- kiired ja selged reageerima, tõid välja loogilised vead, suured tõestamata eeldused ja tautoloogia Austraalia kaasuses. Päeva lõpuks oligi küsimus selles, et kõik kolm kohtunikku leidsid samad clashpoint’id, küsimus oli selles, et kes mida rohkem uskus. Mulle ei läinud näiteks üldse peale Austraalia argument teemal “Arktika on ainus puutumatu piirkond maailmas, seepärast me ei tohiks seda puutuda, sest see on puutumatu”, Korea selgitas hästi ja ammendavalt, miks meil on Arktikat vaja igasuguste heade asjade pärast.

Pärastlõunane väitlus oli Tai ja Hiina vahel. Keskmine väitlus, mis minu ja chair’i arvates läks selgelt Taile. Mehhiko tädi splittis, aga see oli veidi kummaline, iirlane Barrie pani võidu 12 punktiga ja mina 5 –ga Taile, mistõttu olime mõlemad natuke tema otsusest üllatunud. Tai on väga OK võistkond. Nad on väga süstematiseeritud ja neil on alati mitu “kihti” iga argumendi analüüsis.

4. päev

Pakistan vs USA. Pakistan tegelikult oravdas. USA küll märkas seda ja sellest tuli kahjuks definitsiooniväitlus, aga Pakistan näitas hästi ära, kuidas isegi USA enda definitsiooni all nende argumendid ei seisa. USA üks väitleja on päris hea, teised natuke struktureerimata ja lisaks on kõik veidi igavad. Otsus oli 3:0 Pakistani kasuks.

Viimane väitlus oli Iisraeli ja UAE vahel. Mõlemal olenes sellest väitlusest breikimine. Seal väitluses tuli ära ka kolmas võimallik version kohtunike otsuste puhul- meie teise wing’iga otsustasime UAE kasuks ja chair Iisraeli kasuks. Ma olen väga üllatunud chair’i otsuses. Iisreael tegi nii palju vigu, alustades sellest, et neil polnud teises kõnes uut konstruktiivset argumenti, lõpetades sellega, et nad muutsid pidevalt väitluse jooksul oma mudelit. Üks väike nali juhtus ka: Iisrael tegi POI ja küsis “Do minors have to obey the law in the country they live in.” UAE kõneleja kuulis “do miners have to obey the law” ja pisut segaduses näoga selgitas, miks kaevandajatel on samasugused kohustused kui teistel töötajatel.

Kokkuvõttes peab märkima, et WSDC kohtunik on päris keeruline olla, eriti kui sa oled Popperiga nii harjunud. Kuna iga kõne lõpus peab panema punktid ära (st sisu+stiil+strateegia), siis eeldatakse, et väitluse lõpus oled juba otsustanud, kes peaks võitma. Ma olen harjunud sisu pigem alguses üles kirjutama ja pärast hindama, aga selles formaadis pole see hea mõte. Lõpuks aga sain asja vist päris kappa. Ma oleks isegi saanud viimane kord teha kohtunikukõne (sest chair splittis), aga siis tuli välja, et Iisraeli võistkonnaliikmed pidid mingitelr eligioossetel põhjustel kiiresti kuhugi jõudma ja me ütlesime ainult otsuse.

See kõik on ikka väga tore ja ma kaalun tõsiselt Taisse kandideerimist.

Päikest ja kiisusi ja kutsusi teile sinna kaugesse pimedasse põhjamaasse!

Sandra