Viimane väitluspäev

Päev algas koledalt vara – buss pidi väljuma enne kaheksat, mis tähendas, et kõik olid pisut tusased ja pahased (v.a Erik, kes on alati PUMPED). Mina (James) olin endiselt haige ning hommikusöök koosnes minul ühest theraflust ja ühest pärmikapslist.

Finaalvoorud toimusid väga uhkes rahvusvahelises koolis, kus kõik oli uhkelt „ANGLO“ (ehk inglise keeles). Seal pidime veidikene passima nagu ikka väitlusturniiridel. Lõpuks jõudis aga aeg kohale, kus pidime tiimina kallile Erikule ja Martinile hüvasti jätma ja jäime kuulama, mis teema meid siis partial double-octo voorus ootab. Täitsa meeldivalt sai selleks „TH supports the right of indigenous peoples to have publicly funded schools with autonomy over curriculum, operations & educational philosophy.“ Meie olime jaatus.

Asusime siis kallale! Ettevalmistus läks täitsa hästi. Tegime kaasuse kolme argumendiga. Esimene neist rääkis sellest, et miks põlisrahvastel peaks olema õigus end isoleerida ja miks on koloniaalse ajalooga dominantsel rahval kohustus neile pakkuda autonoomsust. Teine argument oli praktiline ning tõestas, et miks nende gruppide poolt juhitud koolid oleks hariduslikult paremad kui riigi omad (kuna neil on paremad kultuurilised arusaamad, täiendavad õppekava ajalooga, mis on sellele grupile oluline, ning et nüüd ei jää poliitiline kapital ette, et nendele koolidele piisavalt tähelepanu ei pöörata). Kolmas argument tõestas, et miks vanemad suudavad alati oma laste osas paremaid otsuseid teha kui riik, kuna neil on rohkem infot, ja et riskiolukorras, kus nende lapsele võib kahju tulla, saab ainult vanem teha õige valiku. Väitlesid Triinu, Maku ja mina.

Napilt enne väitluse algust ütles meile Erik, et ajaksime kanadalased nutma. Proovisime sellega siis väitluses hakkama saada. Kaasus tuli meil hästi välja. Kanadalased alguses väitlesid üldse veidralt, öeldes, et nemad tahavad lihtsalt parandada neid koole ja parandada transpordivõimalusi (palun vaadake Youtube’ist kui palju nende esimene ja teine kõneleja kasutavad sõna „busing“). Nad üritasid ka väga kergekäeliselt eirata meie õigustuse argumenti öeldes, et õigustusel pole olulisust, kui sellel pole praktilisi kasusid. Maku lükkas teises kõnes need asjad väga tublisti ümber, öeldes, et me võime ka igasugu asju parandada, aga et oluline on see õigus, mida need kommuunid omavad, et ise endi kohta otsust teha. Kanada teine kõneleja tohutult hea ei olnud, rääkides miks need kommuunid ei suuda ega oska lihtsalt häid koole teha, et vesi pole seal puhas ja et kultuuriklassid on ka piisavad. Ta rääkis ka erinevatest „bandidest“, millest mina väga midagi aru ei saanud. Mina läksin ka siis kolmandat kõne tegema öeldes, et Kanada pole ikka veel midagi mõistlikku öelnud õigustuse osas ja et praktikas me ka võidame. Kahjuks oli Kanada kolmas kõneleja nende trump ja küll tema alles tuli tulistades välja. Järsku kolmandas opositsiooni kõnes tuli välja et need „bandid“ on väitluse kõige olulisem osa, kuna nendes hõimudes on erinevad „bandid“ ehk rühmitused (?), kellel on kõigil oma tahtmised ja nägemused, et mis on parimad ja et nad ei oska enam mingeid otsuseid vastu võtta ja et isegi kui võtavad, siis on see hõimupealike autoritaarsus, mis alati peale jääb. Selle kõnega olid sisulised kõned lõppenud. Maku tegi veel väga head tööd öeldes, et nende tiim ikka veel pole vastanud normaalselt meie õigustuse argumendile ja et praktika osas läks kolmas kõneleja oma enda tiimiga vastuollu öeldes, et inimesed võivad jääda oma kogukondadesse ja ei pea olema kiusatud, kuigi nende tiimiliin oli olnud seni integratsioon.

Väitlus lõppes ja tundsime end sellisena, et oli hästi läinud. Erik tuli vastu toreda näoga ja ütles „aaawwwww lapseeeeed“ ja tegi meile tugeva kalli. Kui läksime väitlustoast välja, siis ütles Erik, et meil on tema arust väga suur võimalus võita, millega Martin oli nõus. Isegi Maku arvas, et me peaks võitma, mida ei juhtu peaaegu kunagi. Veel innustust andis fakt, et nägime, kuidas Kanada üks kõige tugevamatest väitlejatest nuttis. Olime Eriku ülesandega hakkama saanud! Kohtunikud otsustasid ja rääkisid omavahel päris pikka aega, mis viitas sellele, et otsus oli split. Kui meid tagasi sisse kutsuti, siis hakkas chair (peakohtunik) tagasisidet andma. Ma korra piilusin tema lehekese peale ja nägin, et lehekesel oli kirjas, et Eesti võitis. Ma olin niiiiiii õnnelik, et olime teinud ära nii lahedale tiimile. Küll aga oli minu õnn lühidavõitu, kuna paar sekundit hiljem ütles chair, et olime 2-1 splitiga siiski kaotanud Kanadale (mis tähendab, et wingid olid mõlemad meie vastu hääletanud). Oeh. Nojah. Jäime see aasta ka siis nendesse partial double-octodesse kinni. Aga eks Kanada oli tubli tiim ja oli hea meel, et nad olid ikkagi edasi saanud (ja jõudsid lõpuks finaali!). Pärast küsisime ka veidi tagasisidet sellelt kohtunikult, kes meie poolt hääletas. Tema arust olime me selle õigustusega siiski väitluse lõpuks peale jäänud ja seetõttu oli ta meie poolt hääletanud. Pärast tuli aga ka välja, et ta võis olla pisut kallutatud meie tiimi poole, kuna talle meeldis minu aktsent :D Küüsmaaga olevat ta pidanud 10-minutilise vestluse minu ja minu keele kohta. Kui mõistusega ei võida hääli, siis vähemalt Briti keelega mõne ikka ümber veenab. Kusjuures, see oli ka seesama kohtunik, kes meile eelmisel aastal Peruu voorus hääle andis (ja andis mulle uskumatu 75, kuigi ma tegin oma WSDC ajaloo halvima kõne). Igatahes – WSDC oli meie jaoks nüüdseks väitlemise poolest läbi. Keegi meist tohutult õnnetu ei olnud, kuna olime siiski tubli turniiri teinud. Olime kaotanud ainult kõige parematele tiimidele (Hong Kong, Inglismaa, Singapur ja nüüd Kanada).

Otsustasime tiimiga päevaga midagi ette võtta, kuna oli alles lõuna. Läksime Bangkokki avastama <3 Sõitsime taksoga kesklinna. Seal oli palju pilte ja postreid Tai kuninga kohta, kuna teda armastavad tailased väga palju. Sattusime esialgu kuhugi turu peale, kus Maku tahtis veidi faire du shopping. Mina olin muidugi nõus. Teised läksid midagi muud tobedat sel ajal tegema. Makul oli lõpuks mõnus haul. Turult leidsime talle elevandipüksid, elevandisärgi (sellised Basic „I was in Asia“ riided). Muidugi saagi pärl oli üks Fjällräven Kånken, mis maksis ainult 18 eurot! Pärast tegime igasugu teste ning mina ja Maku oleme nüüdseks kindlad, et see pole praak, vaid ikka täitsa päris. Mingil hetkel saime muu salgaga kokku ja läksime Tai hõrgutisi ja jooke degusteerima. Üks hetk olime rahulikult põiktänaval nosimas, kui järsku lendasid meile peale lätlased! Sõbralikult tegid nad meiega juttu ja tulid meie kõrvale istuma ja tellisid endalegi joogid. Meie aga tublide eestlastena tegime kiired lõpud peale ja pistsime plehku uude kohta.

Õhtul oli WSDCl toredalt kavas kruiis. Läksime ka sinna. Ma sellest midagi huvitavat ei mäleta. Läksime peale ja nägime jõge. Üks hetk sai süüa. Veidi sai laulda karaoket, kuigi meie ei julgenud (mina tahtsin meie tiimilaulu laulda laivis, aga teised pole minusuguste häälepaeltega õnnistatud nii et see jäi kahjuks ära).

Pärast pikka ja stressirohket turniiri sai nüüd igatahes lõpuks puhata ja mina sain järgmisel päeval terve aja voodis veeta, üritades end ravida. Üldiselt aga jäin mina (ja ka teised) lõpptulemusega täitsa rahule.

James