17. juulil alustasime oma kauaoodatud reisi Vietnami. Päev enne lennujaama minemist oli pisut stressirohke, kuna Kristjani viisa polnud veel kohale jõudnud. Kontakteerusime nii WSDC korraldustiimiga kui ka Eesti välisministeeriumiga - andsime endast kõik, et saaksime koos üle piiri. Tallinna lennujaamas saime ilusti pardkaardid kätte, vaid Kristjanil läks passikontrollis kauem kui teistel (ja seda seekord trotsliku passimasina süü tõttu).
Istanbulis saime head uudised - viisa on olemas!!! (Suure töö tulemusena oli neid Kristjani nimele nüüd lausa kaks.) Sättisime ennast mõnusasti kunsttaimede vahele preppima, muuseas pidasime paar minutit nõu, kuidas aidata SIM-kaarti telefoni sisestada üritavat kaasreisijat (vastus: Anette kõrvarõngas). Õige pea saime ka halvad uudised. Nimelt, Vietnamis on taifuun ning lend on edasi lükkunud viis tundi. Meie jaoks tähendas see, et peame varasema üheksa tunni asemel veetma lennujaamas 14 tundi. Seadsime sammud Turkish Airlines'i juurde, et aru saada, kas meile antakse hotell, sest jõudsime kohale kell 16.05 ja Hanoisse läks lend kell 6.50 hommikul.
Esimese hooga öeldi meile, et saame ainult toidu ja muuga peame ise hakkama saama, seega hakkasime netist uurima, kas see on tegelikult tõsi, sest ideaalis oleksime tahtnud hotellis magada.
Hotelli peaksime saama kolmel põhjusel:
1. Lend hilineb rohkem kui üheksa tundi - okei, see kriteerium ei ole täidetud
2. Kahe lennu vahel on passimine pikem kui 12 tundi - ilusti täidetud
3. Tänu hilinemisele jääb kahe lennu vahele üks öö - tehniliselt täidetud AGA meie lend lahkus algselt kell 01.50 ehk definitsiooni järgi on tegemist juba järgmise päevaga ja öö vahele ei jäänud.
Saime läbi Messengeri Martin Küüsmaalt kinnitust, et meie soov hotelli saada on õigustatud ja peaksime vaidlema minema. Valmistasime oma kaasuse ette, aga kahjuks me ei olnud edukad ja lahkusime kõigest toidutalongiga.
Nälg ja väsimus olid meeletud, seega läksime sööma ning otsustasime helistada Swedbanki, kust olime endale kindlustuse teinud. Anettele öeldi, et nemad meid ei aita, aga Heleriinile korvati 150 euro väärtuses kulud. Mirtel helistas uuesti Swedpanka ja saime ka meie 150 eurose korvamise! Seetõttu saime endale hinge hinna eest soetada lounge'i pääsmed. Prestiižne lounge oli paljulubav, kuid pidime lõpuks pettuma, sest suursuguselt lubatud nö uinaku-alas polnud ühtegi vaba magamiskohta. Seega pidime veetma öö toolidel eriti "mugavates" asendites. Peale selle saime hiljem aru, et härrasmees, kellelt oma sissepääsu piletid saime, oli teinud veidikene sahker-mahkrit. Selle asmel, et meie pardakaarte ühendada nende süsteemi, siis ta lasi meid ukselt sisse silmapilgutuse peale. Õnneks saime hommikul probleemideta lennule.
Vietnamis ootasime immigratsiooni järjekorras ja märkasime naist, kellel oli silt nimega Suuder Krijan. Saatsime Kristjani tema juurde ja vaatasime, kuidas ta ametliku moega prouaga kaugustesse kõnnib. Hetke pärast saime teada, et Kristjanil on kõik okei ning ta saadeti üle piiri pagasijärjekorda. Mingisuguse segase lennujaamabürokraatia käigus tehti Kristjanist esmalt pilt (poseerimine oli kusjuures lubatud), seejärel vahetas eelmainitud proua ühe unise ametnikuga paar sõna ning viimaks toimetati Hiina kodanikele mõeldud passikontrolli. Hiina kodakondsuse puudumine ei paistnud piiriohvitseri kaugeltki häirivat ja peagi kaunistasid passi kaks punast templit.
Teised ootasid järjekorras ilusa tund aega, seega loo moraal - lihtsam on minna kohale ilma viisata! :D
Majutusse viivat bussi ootasime samuti omajagu aega, kuna torm oli kõik graafiku sassi ajanud, aga kohaliku aja järgi öösel kella kolme paiku jõudsime edukalt Vini ülikooli. Esimesed muljed olid hoolimata kurnatusele vapustavad! Ülikoolilinnak on massiivne ja hooned hullult ilusad. Magada saime umbes neli tundi ning pidime uuesti üles ärkama ja hommikust sööma minema.
Hommikusöök oli pisut kultuurišokk - nimelt meenutas see rohkem lõunasööki ja portsjonid olid väga suured, aga toit oli fantastiliselt hea. Päeval tegevusi õnneks ei olnud ja saime teha kohe pärast sööki veel ühe uinaku, millega magasime kollektiivselt lõunasöögi maha. Anette pidi käima olulisel Team Manageri kohtumisel ja väitlejad on terve aja preppinud.
Homme väitleme kahte ettevalmistatud teemat - THBT the World Bank Group should adopt a one-country-one-vote system (oleme OPP ja väitleme Itaalia vastu), mida väitlevad Mia, Ellen, Mirtel ja THS the use of the nine planetary boundaries framework (oleme PROP ja Filipiinide vastu), mida väitlevad Ellen, Kristjan, Mia. Loodame parimat ja tegelikult tahaks juba magama minna, sest unevõlg 36 tunnisest reisiseiklusest on veel välja magamata.
No comments:
Post a Comment