Ajou Eesti!

Alustuseks pakun teile omapoolsed vabandused, et mina isiklikult olen teid, kallid lugejad, natuke unarusse jätnud. Enda kaitseks ütlen ainult seda, et hoolimata oma negligence’ist, olen tegelenud aktiivselt ülesannete teiste kaela lükkamisega ja vabanduste otsimisega, miks selle postitusega viivitada...just for the record. Kuna siinne õhkkond on minus tärgatanud ülevoolava soovi väidelda, siis ma struktureerin omapoolse panuse sellesse blogisse kolme punkti – esiteks räägin teile neljandast väitluspäevast, mis jättis mulle unustamatu mulje, seejärel toon teieni minu üleüldised emotsioonid turniiri ja Eesti meeskonna kohta, mis etteruttavalt öeldes on kõige positiivsemas mõttes vapustavad, ning lõpetuseks vürtsitan kõike eelnevalt enda koostatud “Lapsesuu” rubriigiga.

Viimane eelvoorude päev oli teadlikult organiseeritud päevana, kus väitlejatele näidati Lõuna-Aafrika problemaatilisemat palet. See väljendus asjaolus, et meid viidi kõige vaesemate rajoonide koolidesse. Meil oli ilmselt kõige rohkem õnne, sest meile designeeritud kooliks oli “Joe Slovo”, mis on kool, mis asub slummi keskel. Kirjutage google’isse “slum” ja need pildid, ilma liialduseta, on suht täpne depiktsioon sellest, kus me päeva veetsime. Koolimaja oli välimuselt nagu ehitusjärgus paneelmaja, mida ümbritses okastraadi ja elektrikarjustega aed, aknad olid sisse visatud ja lapsed elasid koolist üle tee laiuvas slummis, mis moodustus vineerist ja papist kokkulöödud majadest kuni laevakonteineriteni, kus inimesed elasid.

Kooli nimi tuleneb nende patroonist, kes oli 90ndatel segregatsioonist tingitud ebavõrdsuse vastu võitleja ning uskus, et kõigile lastele peaks tagama võrdsed võimalused. Kooli saabudes juhatati meid läbi koridoride kuni jõudsime väljakule, kuhu olid kogunenud kõik kooli õpilased. Me ei taibanud seda, kui olime enda märkamata jõudnud poolele poodiumile ja lapsed hakkasid hüsteeriliselt aplodeerima. Kõik riigid kuulutati välja ja lapsed huilgasid ja plaksutasid (kõige tormilisema aplausi pälvis mingil põhjusel Bangladesh). Seejärel räägiti meile kooli ja selle kontingendi taustast ning õpilased tegid muusikaliseid etteasteid. Ma mõistan, et see kõik tundub siinkohal üsna rutiinne, aga ma ei ole lingivistiliselt piisavalt võimekas, et emotsiooni, mis meid valdas, teile edastada. Enamik inimestest nuttis, kui lapsed, kellel polnud midagi, blues’ilikke laule laulsid ja meid aukartusega vaatasid. See oli kõige puudutavam asi, mida ma elus kogenud olen, kuid sellest tulenevalt tekkis mul tunne, et me seisame probleemi ees. Probleem seisnes nimelt selles, et 8. voorus pidime me nende samade laste ees hakkama enne kaitsma uskumust, et me ei peaks konstitutsiooni panama neid õigusi, mis neil lastel puudusid. Seega möödus minu impro prepi aeg kaasust redigeerides ja uusi introsid kirjutades. Impro teema pani meid samuti selles kontekstis natuke ebapopulaarsele poolele – pidime väitma, et lapstööjõud on õigustatud. Õnneks oli tunniga esimene šokk möödunud ja lapsed alistasid 3-0 Katarri. Olgu siinkohal mainitud, et see oli minu jaoks turniiri meeldivaim väitlus, sest Katar on väitlusalaselt meie sõprusriik ja kuigi lapsed võtsid kogu asja võistluslikus võtmes, sain mina väitluse käiku jooksvalt Katarri treeneriga arutada (väljendus jäneste ja ükssarvikute joonistamises ja laste sõnakasutuse kallal norimises – ühesõnaga täiskasvanulikult) ja väitluse lõpus olid kõik jälle sõbrad. Kustutas täielikult ebameeldiva mälestuse eelmisest aastast, kui me olime Katari vastu naisõiguste teemal ja meil lasus tõestuskoorem näidata, et nende usk on kohati nõme. See andis järgmiseks väitluseks enesekindlust ja päeva lõpuks murdus ka meie viimane vastane Bangladesh (võiks kohe öelda nagu kaltsiumipuuduse all kannatav varss tormis). 

Mis ma oskan reisi kohta üleüldiselt öelda? Hea meelega ruttaks üle tavalisest turisti jutust: maastik ja loodus – awesome; kliima – kadestusväärne (kuigi empiiriliste andmete põhjal võin öelda, et ületarbimine kannab toob kaasa tervisekahjustusi); reis ise – väga talutav arvestades asjaolu, et saab kõik sinemaatilise kunsti teosed, mis aasta jooksul välja on lastud, ära vaadata ja Kristinit 10 h jutti laevade pommitamises võita.

Minu jaoks palju tähtsam on see, et ma saaks teile öelda, kellega ma reisisin. Järgnev võib kõlada oodlikult, kuid ilma seda kõvasti välja ütlemata ei omanda see kaalukust, mida Anette, Kristin ja Rene väärivad. Eestil on olnud läbi aegade palju häid võistkondi, aga sellel turniiril avaldus mul võimalus näha esmakäeliselt seda, milleni viib piiritu pühendumus, ambitsioonikus ja hoolimine. Ärge mõistke mind valesti, minu jaoks on selle aasta meeskond olnud algusest peale vapustav (mis ma muud ikka öelda saaks – handpicked ja värki ju), aga see, mida lapsed tegid, võttis mind sõnatuks. Nad suutsid iga idee, nüansi ja soovituse, mida ma neile prepi käigus pakkusin perfektselt väitlustes execute’ida, improvoorudes olid nende case’id hoolimata teemade keerukusest ja ebasoodsatest pooltest suurepärasel tasemel ja nädal aega jutti iga päev hommikul kella neljani kaasuste kokku panemine räägib iseenda eest. Turniiril ei ületanud nad ainult tugevaid vastaseid, vaid iseendid. Veelkord, ma tean, et see kõlab veidi ülevoolavalt, aga minusugust skeptikut ei ole kerge impress’ida ja sellest hoolimata suutis seda selle aasta meeskond. Minu siiraimad tänud neile koostöö eest ja loodan, et nad mõistavad, kui uhke ma nende üle olen.

Also, kasutan võimalust ja saadan siinkohal teele ka tänud Evale, kes viitsis südaöösiti kaasuseid värske pilguga vaadata/kuulata ja kohtuniku perspektiivist kriitikat anda. Aitäh ja palju õnne breikimise puhul!

Väitluspool kõrvale jättes on olnud väga kihvt reis, mida every now and then rikastab laste une deprivatsioonist ja intensiivsest päikesest tulenevad kommentaarid. Kirjutan siia mõned situatsioonid, mis on ajanud mind põrandal rulludes naerma (või mida paganat need noored ütlevadki). Ma mõistan, et sellest aru saamiseks on vaja otseses situatsioonis viibida, aga teen endast parima nende edasiandmiseks.

Setting 1: Hotelli esine, soe õhtupoolik, hakkab hämarduma.

Situatsioon 1: väljume esiuksest, et minna einestama. Maja ees seisab takso, milles on palju inimesi. Möödume taksost just hetkel, kui juht avab tagumise luugi ja tagumisest kongist (ma arvan, et seda võib nii nimetada....igatahes see koht, kus me sõidu ajaks näiteks koeri paneme) astub välja Singapuri meeskond. Isiklikult ei pööra ma sellele palju tähelepanu, sest siinkandis pole taksode “täis toppimine” väga eriline nähtus, kuid sellele järgneb preili Vetiku küsimus: “Huvitav, kas nad käisid kuskil sõitmas?”, mille peale pidime talle seletama, et ilmselt tellisid eelmise aasta meistrid lihtsalt takso ja istusid neile sobiva aja selle pakiruumis.

Setting 2: minu ja Rene hotellituba (natuke kitsas ja segamini), varajased hommikutunnid, oleme lõpetamas järgmise päeva kaasuse v1.1-te.

Situatsioon 2: Toimub üldine vestlus, mille keskel Kristin tõuseb püsti, võtab laualt oma võtme ja avab ukse hotelli koridori. Enne kui Kristin jõuab väljuda, pöördub sinnamaani vestlusest haaratud Anette tema poole ja küsib: “Kas sa jääd siia?”. Olgu mainitud, et Kristin tõesti jäi tuppa (?)

Setting 3: Hotelli lähedal asuv pizzarestoran, plaanis on läbi viia last supper.

Situatsioon 3: Pärast pikka arutelu, kas võtta suured või keskmised pitsad, otsustan minna välja sigaretile, et intensiivsest diskusioonist kosuda. Naastes on vestlusteemaks irooniliselt saanud küsimus, kas üle oma vajaduste tarbimine on moraalselt vale (pmst väitlusteema THBT every person consuming over their basic necessities is personally liable for the death of starving children in Africa).

Praegu rohkem ei meenu...ülejäänud sündmused üritame kajastada ikka enne naasmist, aga general topic’ud on olnud sellest, et Rene on põlenud ja seega punane kukk + ta näeb suure hulga osalejate meelest välja nagu Barney Stinson või Quentin Tarantino. Inglismaa nimetas oktades Leedut Eestiks (win!) ja La Roschelle’i tüdrukute kooli direktor julges avalikult küsitleda lõuna-lõuna Eesti inglise keele oskust. Ühesõnaga loads of fun!

Over and out

Kaspar