Minul on siis au teha esimene postitus 2012. aasta Team Estonia nimel. Sorry, et ma ei ole varem postitanud ja oma kohust täitnud, aga me saime alles täna oma package’id kätte ja seal sees oli ka netiparool. However, netimaht on limited, nii et me peame ökonoomsed olema jne. Anette käskis mul kirjutada huvitavalt ja pikalt. Ma igaks juhuks palun juba ette vabandust, in case see postitus in the end ei ole kumbki.
1.-2. päev (kirjutan kokku, sest piir on veidi hägune ja sündmused samad)
Lennud olid pikad ja unevaesed. Enne eilsest ööd olin nt mina maganud eelneva 40 tunni jooksul pool tundi, aga sellest ei olnud väga hullu, va see, et õhtul preppides oli produktiivsus üsna madal. Tallinn – London lend oli täiesti tavaline. Kaks teist lendu olid aga hoopis teisest klassist. Emirates Airlines on tõesti üsna võimas. Kui me Londonis lennukisse istusime, siis ma kujutan ette, et kui keegi meie ümber oleks meist aru saanud, siis neil oleks ikka väga lõbus olnud. Me kõlasime nagu väikesed maalapsed, kes ei ole kunagi midagi luksuslikku näinud. (vähemalt mina tundsin ennast sellisena) ((see ei tulene sellest, et ma actually tulen according to some definitions rural areast)). Not only on nendel lendudel üritatud tagada see, et inimestel ei hakkaks 10 tunni jooksul väga igav, ka toit oli üsna rikkalik ja ning öösel muutus lennuki lagi tähistaevaks, mis nägi ülilahe välja ning tekitas öisema tunde tõesti.
Meie algne kavatsus kogu lennu vältel preppida ei kujunenud päris selliseks nagu me arvasime. Produktiivsus vaheldus lühikeste unepauside või siis veidi pikemate filmi- või muusikapausidega, nii et väga palju me lennukis tehtud ei saanud. Pärast natuke rohkem kui 24h reisimist, jõudsime Cape Town’i umbes kell 6 õhtul. Ilm on siin palav, nagu oli ka oodata. Hotell on üsna tavaline, aknast näeb ookeani ja nagu meie selle ümber nimetasime, siis maailma lõppu + ka jalgpalli World Cupi finaali staadioni. Homme näeme me natuke Cape Towni center’it, aga lennujaamast hotelli sõites nägime tee ääres ka päris palju maad, mis oli kaetud slummidega.
3. päev
Hommikusööki saab süüa kella 10-ni, mis suure une korral tundub natuke ebaõiglaselt vara ja see oli ka põhjus, miks mina ja Anette veidi unesegastega otsustasime kell pool 10 mitte sööma minna vaid veel magada. Kaspari ja Rene sõnul oli see hindamatult halb call, sest toit pidi ülihea olema. Neil on vist õigus, sest õhtusöök oli küll väga maitsev. Ajasime ennast Anettega kella 11-ks üles ja siis hakkasime preppima. Väitlesime täna practice’i eesmärgil Sloveeniaga arab countries’id, ütleme nii, et oleks võinud paremini minna. Terve õhtu möödus ka kaasuste tähe all.
Natuke ebameeldiv olukord oli täna hotelliga. Kõigepealt teatas bürokraatiast räsitud Kaspar, et me peame oma tubadest välja kolima, mida me ka tegime. Minu ja Anette jaoks ei olnud see väga keeruline, sest meil olid enamus asjad alles kohvris, samas poisid olid terve oma elamise juba lahti pakkinud. Jutu iroonia tuleb sellest, et pärast 4h ootamist, said Rene ja Kaspar täpselt sama toa, kust nad hommikul ära pidid minema. Anette ja mina oleme nüüd kolmeses toas inglise tüdrukuga. Me ei ole temaga veel väga suhelnud, aga ta tundub tore. Hotelli probleem tulenes sellest, et hotell oli üle book’itud vms, olukord oli tegelikult üsna totter, sest nt Mehhiko delegatsioon oli reisinud 2 ööpäeva ja siis veetsid nad veel enamus tänasest päevast hotelli lobby’s passides ja tuba oodates. Hotelli kohta veel üks fun fact, nimelt eile oli leitud mingitest tubadest suuri prussakaid, nagu päris suuri. See natuke tekitab kõhedust, aga selle probleemiga vist iseenesest tegeletakse.
Overall on praeguseni kõik veel üsna awesome + meil ei ole olnud veel aega nautida ideed sellest, et me oleme Lõuna-Aafrika Vabariigis and stuff. Homme hommikul on mingisugune kohustuslik orientation, me sign’isime ennast kõige varasemale, et saaks peale seda kohe preppima hakkama, mis tähendab, et peame enne 8 ärkama. Õhtul on opening ceremony ja Anette lubas seda ka homme õhtul blogis cover’ida.
PS. Eks ma kirjutan mõne päeva pärast uuesti, et mis ma üleüldse sellest Worldsi asjast arvan (as in mina, kelle jaoks on see esimene kord) jne, aga stereotüüp sellest, kuidas eestlased ei sotsialiseeru üldse võib minu silmis isegi murduda. So far, so good.
Kristin
No comments:
Post a Comment