Hei kõigile Eestis,

Ma üritan oma vähest aktiivsust blogimises sellega kompenseerida, et teen nüüd hästi sisutiheda ja konstruktiivse postituse :)

Alustades väitlustest, siis esimeses veerandfinaalis käisin vaatamas Šotimaa vs. Austraalia väitlust. Suuresti põhines minu valik asjaolul, et voor toimus sellel samal staadionil, kus jalgpalli MMi finaalgi mõni aasta tagasi. Teemaks oli midagi sellist, et geiõigusi esindavad organistatsioonid peaksid meedias avalikkusele teatavaks tegema kuulsuste seksuaalse orientatsiooni. Seega andis see kohe palju inspiratsiooni ka keskakate teise vooru kaasuste jaoks. Väitlus oli minu meelest suhteliselt sisutihe ja hea võrreldes hilisematega, mida ma nägin. Samas tundus mulle kohe algusest saati, et Šotimaa suudab antud teemat paremini ja sügavamalt analüüsida – Austraalia jäi paljuski one-liner’itele lootma ja nende kõnelejad tundusid kuidagi rahutu olemisega võrreldes tavalisega. Lõpptulemuseks oligi kohtunike üksmeelne otsus šotlaste kasuks. Austraallased lahkusid ruumist väga väga kurbade ja õnnetute nägudega aeglasel sammul; ilmselgelt olid nende sihid siin turniiril kõrgemad.

Suur üllatus tuli siit voorust veel Singapuri ja Filipiinide väitlusest, kus üllatuslikult Singapur kaotas vooru ühehäälselt. Kuuldavasti olid nad rõhutanud natukene valesid aspekte teemast. Filipiinide väitlejad olid ilmselgelt ise kõik pärast vooru ülimalt heas meeleolus ning lubasid õhtul pidutsema hakata, seda igati välja teenitult. Sellised tulemused on taaskordseks tõestuseks, et ka rigid, kes muidu ei ole nii tugeva väitlustraditsiooniga nagu näiteks UK, võivad turniiridel kaugele jõuda.

Teises voorus vaatasin Inglismaa vs. Wales väitlust, mis toimus nüüdseks juba tuttavas botaanikaaias, kus mõned päevad tagasi kohaliku rokkstaari kontserdil käisime. Teemaks oli This House Supports 100% inheritance tax. Algus oli lubav – Inglismaa suutis kohe ilusti seletada millal me property rights’e eirame jms. Samas kirjeldab väitluse edasist käiku kõige paremini vast asjaolu, et nii mina kui Kaspar suutsime Kristinile palju piinlikust valmistada ja vajusime väitluse jooksul mitu korda magama. Seega ei oska ma selle kohta rohkem öelda, kui et lõpptulemuseks oli 8:1 võit Walesile.

Finaalis kohtusid niisiis Šotimaa ja Wales. Teemaks oli põhimõtteliselt, et Aparteidi lahendamiseks ei oleks tulnud kasutada lepituspoliitikat. Toimumiskohaks oli üks suur katedraal kesklinnas, kuhu olid ka meid host’inud koolidest õpilasi pealtvaatajateks tulnud. Argumendid jäid paljuski praktilisele tasemele: süüdlased pääsesid edasi, lepitust pole toimunud jms (siseinfi järgi polnud kumbki ka teemat varem preppinud). Kumbki meeskond ei läinud eriti sügavale, et miks on vaja kindlasti inimesi karistada; näidete analüüsi oli samuti vähe. Lisaks süüdistasid mõlemad ilma põhjuseta teisi meeskondi enda sisu eiramises, kuigi tegelikult lükati asjad ilusti ümber ära. Seejuures olid mõlemad reply speech’id väga tasemel ja eeskujuks. Seekord läks niisiis maailmameistritiitel Šotimaale. Minu meelest jäi nii sisu kui atraktiivsuse poolt finaal pigem alla eelmise aasta (Austraalia / Singapur) omale, kus tekkisid kaks suhteliselt teineteisega võrdset vastast, hea vastase sisuga engage’mine ja konstruktiivne materjal.

Õhtul järgnes kõigele sellele pidulik lõpugaala, mis toimus hotellist nii tunniajase bussisõidu kaugusel ilusate mägede vahele rajatud kompleksis. Meile pidasid kõnesid andekad inimesed üle maailma, saime väga hea toidu seast valida mida iganes tahtsime ning jagati kätte ka auhinnad. Näiteks parima EFL meeskonna tiitel läks seekord naabritele Leetu. Native speaker’ite kõnelejate arvestuses oli see aasta väga tugev rebimine. Esimene (Singapurist) ja teine (Inglismaalt) koht saavutasid mõlemad keskmise üle 75 punkti.

Kõik lõppes meie hotelli 21. korruse restoranis toimunud peol, mis meie jaoks oli umber disainitud. Saime veel enne tänast sotsialiseeruda uute cool’ide sõpradega ning üleüldiselt mulle tundub, et me muutume terve meeskonnana järjest enam sotsiaalsemaks…

Nüüd istume veel basseini ääres, kirjutame kõik blogipostitusi ja meenutame reisi tipphetki. Jõudsime kollektiivselt arvamusele, et tegelikult on WSDC ikka väga ainulaadne ja lahe üritus ning et sarnast kogemust on raske mujalt saada. Imelik on vaadata meie hotelli aknaid, mis ales paar päeva tagasi samal ajal tuledes olid ning kust paljud oma riigilippe välja riputasid. Homme samal ajal istume niisiis juba lennukis.

PS: kui ma koju jõuan ja limiidita Internetile ligipääsu saan, siis ma lubasin üles laadida igasuguseid varieeruvaid pilte ka meie meeskonna tegemistest.

Rene