See postitus seisis õige mitu päeva mu arvutis, sest ma tahtsin, et see oleks täiuslik. Elu tahab kiirelt edasi minna ning praegu on viimane aeg see postitus üles laadida :)

*

Ma arvan, et minulgi on aeg lahtised otsad kokku sõlmida ning peatükile punkt panna. World Schools Debating Championships 2012 sai juba eile oma ametliku lõpu, kuid mu südametunnistus sunnib mind kirjutama ning heastama suure suuga facebookis lubatud, kuid kahjuks unarusse jäänud blogimist. Terve see kogemus on olnud NII põnev, kiire, arendav ja maailmapilti rikastav, kuid mõned hetked ning tähelepanekud jäävad alati teiste kõrval eredamalt särama. Loodetavasti igavesti.

1. Kõik armastavad eestlasi

Uskumatu, aga ausalt see ei ole nali. Meil on päriselt väga palju sõpru, toetajaid ning võib isegi öelda et austajaid välisriikidest. Kõige suuremad sõbrad on vaieldamatult Katarri ja Iisraeli delegatsioonid, Jakub Tšehhist, filipiinid ja leedukad, siis sakslased, hollandlased ja ameeriklased. Samuti on meil tekkinud tuttavaid Iirimaalt, Šotimaalt, Kanadast, Moldovast, Inglismaalt, Sloveeniast, Lõuna-Koreast, Bangladeshist, Jaapanist, Hong Kongist, Taanist ja Hiinast. Kaspar suhtleb erinevate lahedate brittidest treenerite/väitlejatega ka. Samuti ei maksa unustada minu kahte sõpra ühest kohalikust koolist ning mõnda vabatahtlikku. Kuigi me ei breikinud, siis ikkagi oleme päris populaarsed ning lahedad nagu Kaspar ütleks nad tahaksid meiega lapsi saada.

2. Me ronisime mäe tippu!

Eelvoorude vahel oli üks vaba päev ning toimusid erinevad väljasõidud. Me käisime matkamas. Alguses pidid matkast osa võtma lisaks meile veel Peruu, Lõuna-Korea ja Lõuna-Aafrika Vabariigi delegatsioonid, kuid lõpuks olid eestlased ainukesed, kes 30-kaardist kuuma trotsides ennast läbi punase tolmu suurtel kivimürakatel tasakaalu hoides mäe tippu ronisid. See oli füüsiliselt ikka päris raske ja mitte ainult minu treenimata tüdruku kehale, vaid kõigile. Vahepeal oli küll tunne, et Anna Karolin, mida sa mõtlesid, kui sa meid siia kirja panid :D See on hullumeelsus. Maa ja taeva vahel seistes ei ole midagi muud teha, kui edasi minna. Värisevad jalad tuleb kõvasti vastu maad suruda ning ennast kokku võtta. Ma jõudsin esimesena tippu. Vaade oli imeilus, ma nägin sisalikku ning tunne oli võitmatu. Ma jätsin selle emotsiooni endale meelde, et enne lõpueksameid ning seda endale meelde tuletada ja jõudu ammutada. See oli super kogemus. Pärast läksime randa, jooksime lainetes ning korjasime kõige ilusamaid siniseid merekarpe.

3. Rõõmsad muusikud tänavatel

Neid on igal pool. Tavaliselt on nad poolalasti, kuid hästi rõõmsad. Ma mõtlesin, et toetan ühte bändi, mis mulle hästi meeldis ning ostsin nende plaadi. See on kõige halvema heliga plaat, mis ma kunagi kuulnud olen. See on ikka väga halb.

4. Rene lõpetab varsti väitlemise ära ning läheb Hollywoodi duplikaadiks

Ei läinud vist mitte ühtegi päeva mööda, kui keegi ei oleks Rene välimust kommenteerinud. See ei olnud tavaline oh milline kaunis noormees või ilusad kingad, mees tüüpi kommentaar, vaid Rene Kukk meenutas inimestele üldiselt kolme kuulsust. Noorem põlvkond pidas tagasihoidlikku eesti poissi Barney Stintsoniks sarjast How I Met Your Mother, kui Rene ütles, et ta ei ole seda sarja kunagi näinud, oli imestus veel suurem. Teisena pakuti kõige rohkem Quention Tarandinot, seda arvas üldiselt vanem kohtunike ja pensionäride põlvkond ning keegi oli vist isegi pakkunud Roger Federeri. Delikaatselt mainides, siis oli Renel ka tüdrukute hulgas lööki.

5. Hotell tuleks sulgeda
   
   

6. Motivatsioon, sest kõik lähevad kuhugi.

WSDC toob kokku väga palju helgeid päid üle maailma ning siin on üsna tavaline, kui keegi alustab õpinguid mõnes maailma parimas ülikoolis. Mitme inimesega tuli jutuks, et mida nad lähevad ülikoolis õppima. Kõige populaarsem valik väitlejate seas on siiski Oxford ja PPE (Politics, Philosophy & Economics), kuid teisel kohal Harvard koos teiste Ivy League koolidega. See motiveerib tohutult ning ma isegi ootan, et kooli tagasi minna. Tuleb pingutama hakata.

7. Kaspar Kelder – ilusad sõnad + t-särk, Rene hakkas jonnima

Kaspar Kelder oli arvatavasti kõige parem asi, mis meiega juhtuda võis. Kaspar on sotsiaalne liblikas, kes leidis kiiresti sõpru ja organiseeris meile palju harjutusväitluseid lahedate riikidega. Kaspari huumor, otsustavus, intelligentsus, organiseeritus ja toetus olid asendamatud ning aitasid meid välja kõikidest võimalikest kriisidest terve reisi jooksul olenemata selle iseloomust, kas tegu oli ebakindluse või päikesekreemi laenamisega. Ma usun, et ma võin terve tiimi eest sõna võtta, kui ma ütlen, et kõige rohkem sinna reisile minnes kartsime, et Kaspar pettub meis. See oli nii tähtis meie jaoks, sest isegi siis kui paljud teised olid meie suhtes alla andnud, siis Kaspar ikkagi uskus meisse. Meie enesekindlus kasvas ning me muutusime järjest paremaks. AITÄH, KASPAR. SUUR AITÄH :)

(Me kinkisime Kasparile ühe nummi oma pildiga pluusi ja raamatu. Küll ta näitab teile ;) )

8. Eva Sule & Anna England Kerr

Samuti olid meile terve reisi jooksul toeks Eva Sule ja Anna England Kerr (Katari treener). Eva on lihtsalt nii-nii armas inimene, kes tuli, kallistas, kuulas, andis nõu ja toetas :) Mul on nii hea meel, et sa seal olid :) Anna Englandi kohta võib öelda sama :) Alati abiks elulise nõuga ja jõuga :) We love her too :)

9. Endast ja uutele põlvkondadele

Kui ma poolteist aastat tagasi MM-ile kanditeerisin, siis ma ei kujutanud ettegi millesse ennast sisse mässisin. Ma ei uskunud, et ma kunagi osutun valituks. Ma usun, et paljud kahtlesid selles nende videoklippide tõttu meie trennidest. Ma olen päris palju kasvanud ja arenenud, seda ütlevad nii õpetajad koolis kui ka teised väitlejad. Minu sõnum kõikidele ebakindlatele noortele väitlusbeebidele on, et läbi pühendumise ja töö on kõik võimalik ning järgmine aasta te peate kõik kandideerima. Eesti saab ükskord võimsaks väitlusmaaks.

See on kõik.

Alati kogu südamest,

Anette

NB: Postitus põhineb isiklikul arvamusel ning ei esinda Team Estonia 2012 ametlikke poliitiliselt korrektseid vaateid.