Hei-hei,

Me oleme Kaplinnas juba mitu päeva olnud. Kristin tegi esimest kahest-kolmest päevast kokkuvõtte ning minu moraalne kohustus on nüüd kõiki teisi sõpru, fänne, väitlejaid, kurssi eluolu ja muu põneva väitlusklatšiga kurssi viia.

Eile käisime linnas orienteerumas. Kaplinn on etniliselt tohutult kirju väga ilus huvitav linn, kuid öisel ajal ikka väga ohtlik. (Ma kardan iga õhtu, kui me kottpimedas sada meetrit läbi pimeda tänavanurga toidupoodi kõnnime.) Õues olid kraadid +3o ringis. See ei tähenda muidugi, et me keegi oleks pruunid. Ausalt öeldes ma usun, et oleks amoraalne Eestisse tagasi ilmuda kauni pronksjas jumega, sest see paneks teisi inimesi halvasti tundma. *see on nali* Tegelikult on asi selles, et meil lihtsalt ei ole aega ja keegi ei ole isegi natukene päevitunud selle nelja päeva jooksul Lõuna-Aafrikas. Ainult Kaspar on näost punane, kuigi ta ei käinud orienteerumas, vaid istus enda sõnul “sirmi all”. Samas treener peab alati esinduslik välja nägema, et meile hartjutusväitluseid teiste riikidega kokku leppida. Tegelikult Kaspar meeldib kõigile, sest tal on terav huumor ja kaunid maneerid.

Orienteerumiselt tagasi tulles hakkasime uuesti THBT the newly democratized Arab nations should not allow religious parties to participate in elections ja THBT the states should place limits on rural urban migration kaasuseid preppima.

Õhtul lõime ennast üles ning sõitsime suurte bussidega kuhugi mäeaheliku sügavustesse avatseremooniale. See oli tõesti väga kiftilt korraldatud. Õues olid suured lauad, inimesed nägid kaunid ja intelligentsed välja. (Intelligentsus muudab inimesed väga ilusaks, ausalt) Üks õhtu tipphetke oli, kui Boyana hakkas emalikult käituma ja tahtis Kaspari näo peale päikesekreemi määrida. Mäestikust avanes kaunis vaade tervele linnale ja laiale sinisele ookeanile. IMELINE. Meelelahutusprogramm oli samuti fantastiline. Erinevad koorid ja Aafrika traditsiooniline muusika. See oli NII ILUS. Desmond Tutu, kes on WSDC patroon, pidas ühe inspireeriva ja armsa kõne. Tagasi hotelli jõudes hakkasime eelpool mainitutest kaasustest esimest preppima. Läksime kell 3:40 magama.

Tsitaat Renelt - ,,Siin nerdib isegi rohkem kui koolis.”

Väitlused hakkasid pihta alles täna. Esimene väitlus oli Moldovaga, mis ei olnud minu arust väga hea. Me olime oppositsioonis teemal This House would ban alcohol. Klassikaline. Moldova tegi keskmisest kesisema improkaasuse, aga samas ma ei ütleks, et meiegi oleks täiuslikult selle väitluse sooritanud. (Alati, kui ma kirjutan midagi natuke halvema/kurjema alatooniga, siis ma loodan, et rahvusvaheline kogukond ei kasuta Google Translate’i). Igaljuhul, kohtunikud ütlesid, et me oleme targad ja tublid, aga ma ei olnud küll endaga rahul. Järgmine väitlus oli Inglismaaga. Mul on nii palju emotsioone, et ma ei suuda neid siia kirja panna. Kaspar ütles, et me olime suurepärased.

Lihtsalt üks fakt, et mina ja Kristin elame Inglimaa piffiga samas toas ja ta on päris kuri või siis täpsemalt üleolev ja kõrk. Ta statement on selline, et ta käib siin ainult magamas, isegi peseb ja riietub oma tiimikaaslaste toas. Nüüd pärast väitlust on olukord veel imelikum. Jah, see teeb natukene kurvaks, ma mõtlesin alguses, et äkki see brittide stereotüüp ei pea paika ja ta on lihtsalt häbelik. Viimastel päevadel on ikkagi pigem avaldunud suhtlusviis “the Eastern European approach”.

Praegu käisime KFC’s söömas ja kohe-kohe hakkame rural-urbani kaasust preppima. Homme tuleb võita nii Iirimaa kui ka Leedu. Eks näis, eks näis, mis saab.

Olge siis ikka meiega :)

Siiralt ja südamest,

Anette