Kirjutan ka enda poolt vabatahtlik-kohustuslikus korras väikese meenutuse seikadest, mis mulle viimaste reisil veedetud päevade jooksul paremini meelde on jäänud ning mis loodetavasti pakuvad veel kellelegi lugemiseks huvi :)
Breik-voorud
Et kaheksandikfinaalid magas Team Estonia kollektiivselt maha, läksime Kaspari, Anette ja Martiniga esimesena vaatama neljandikfinaali, kus omavahel kohtusid Lõuna-Aafrika Vabariik (propositsioon) ja Austraalia (oppositsioon). Väitlus toimus ühe väga uhke ja vanaaegse laeva pardal, mille nime ma enam meenutada ei suuda. Tegu oli improvooruga ning teemaks oli This House Supports Free Immigration. Stiili mõttes oli minu jaoks tegu väga hea eeskujuga – native’ite värk siiski... Kõik kõnelejad olid väga selge stiili ja hea keelekasutusega; eriliselt meeldis mulle LAV’i esimene kõneleja, kes meenutas väga praegu maailma parimat spiikrit (teate küll see austraallane, kes õpib ülikoolis väitlemise kõrvalt muusikuks). Sisulises mõttes oli voor pigem keskpärane. Poole väitluse pealt olin suhteliselt kindel, et Austraalia võidab ning nii ka läks.
Poolfinaalis kohtusid minu isiklik lemmik Šotimaa (propositsioon) ja Austraalia (oppositsioon). Teema täpset sõnastust ma hetkel peast ei mäleta, kuid põhimõtteliselt rääkis see, kas igal regioonil on õigus iseseisvus välja kuulutada, kui enamus seda õigeks peab. Tegu oli taas improvooruga. Väitlus oli tihti elavam kui finaal ise. Suuresti panustasid sellele korraldajameeskonnast pealtvaatajad – Will Jones ja teised Šotimaalt pärit lahedad Oxfordi väitlejad karjusid üle saali „freedom!“ ning olid ka sellekohased plakatid teinud. Ka šotlaste team-line’i „they can take our lives, but they can never take our right to a democratic vote“ , mille esimene kõneleja tugeva šoti aktsendiga entusiastlikult ette kandis, toetas tormiline aplaus. Lõpptulemusena suutis siiski Austraalia 7:2 häältega ennast finaali võidelda.
Kuna finaal on kõigile vaatamiseks internetis üleval, säästan ma ruumi ning ei hakka sellest pikemalt kirjutama. Mainiksin ainult, et tagatubade klatši kohaselt ei olnud kumbki meeskond selleks vooruks ette valmistunud ning nad tegid seda viimasel ööl. Aplaus kõlas saalis võrdväärsena mõne suure kontserti omale. Mõelda vaid kui lahe oleks ise seal laval seista olnud...
Lõpu social’id
Turniir sai endale viimasel päeval vägeva lõpu gaalaürituse näol. Esimene osa toimus Dundee linna hiiglaslikus teatrihoones. Ukse peale oli meid tervitama tulnud orkester, kes mängis torupilli ja šoti rahvamuusikat. Kõiki filmiti kui nad peauksest sisse jalutasid, mis kõik tekitas väga piduliku ja uhke tunde. Sees olid lauad pidulikult kaetud, pakuti mitmekäigulist õhtusööki, millele järgnesid pikad lõpukõned ning autasustamine. Kõikidele esimestele kohtadele plaksutas publik püsti seistes. Minule avaldasid aga enim muljet hollandlased, kellest lausa kolm jõudsid top5 EFL spiikri sekka. Hiljem õhtu jooksul nendega rääkides sain endale suureks üllatuseks teada, et kaks neist on väitlusega tegelenud vaid ühe aasta ning kolmas kõigest kaks aastat. Võttes veel arvesse, et Holland suutis võita kõik eelvoorud, on nende tulemus enamgi kui muljetavaldav.
Teise osana oli planeeritud šoti rahvatantsude tantsimine, kus ainsa eestlasena osales aga Anette. Õhtu lõppes Dundee ülikooli ööklubis. Minu meelest oli see pidu palju lahedam kui Break Night Party, sest seekord oli kohal palju rohkem inimesi ning ei puudunud ka lahedate native riikide esindajad, kes muidu olid järgmise päeva väitlusteks valmistuma pidanud. Nii mõnelgi eestlasel õnnestus naabrite kõrvalt ka mõne rohkem lääneliku riigi ringi sisse sulanduda. Üldiselt nõustume aga vist kõik, et see oli reisi parim õhtu ja elamus üldse.
Ma lisasin paar pilti ka mis ma reisil telefoniga tegin. Kuna aga siia on väga ebameeldiv pilte lisada, siis ma panin need picasaweb'i. https://picasaweb.google.com/renekukk/EestiMeeskondDundees#
Rene
No comments:
Post a Comment